Metsik ida

…aga ei viitsinud tema blogisse nii pikka kommentaari kirjutada. Teemaks oli armastus, ehk õigemini selle olemasolu puudumine. Ei viitsi vaidlema hakata, kõnelen vaid oma elukogemust.

Selleks, et armastus olemas oleks, peab ise tahtma ja oskama armastada, mida annad, seda saad ka vastu, nii et kui elad ainult endale ega hooli teistest just sellistena, nagu nad on, siis pole tõenäoliselt ka armastust kusagilt tulemas. Kui väga veab, satuvad kaks hoolivat kokku ja siis on tulemus väga ilus. Selleks, et osata armastada ühte inimest täiuslikult, peab seda kaua ja kannatlikult paljude peal harjutama (ma ei pea siinkohal silmas seda füüsilist poolt, vaid inimarmastust üldse).

Mhh, mõnikord paistate te kõik, viimne, kui üks, väga haledad, see, kuidas lasete lihtlabasel mingi armastuse klišeel enda üle võita, nagu see oleks elu ise, siis võite rahus mõelda, et pole olemas sellist asja nagu tõeline armastus, on ainult suht mõttetu kiindumus või kuum iha, ja nende kahe asja vahel ollakse nii sõltuvuses, et tehakse lihtsalt madalaid asju.Ma ei tea, ma pole uskunud kunagi armastusse, ei usu praegu, kindlasti hüppavad selline võhikud nüüd välja ütlevad, et on ikka küll, oota oma aega ja muu tühijad õpetussõnad.Inimesed on rumalad, neid on tore kuulata, kui nad räägivad oma seiklustest ja ebaõnnestumistest.

Muigab selle peale. Viinamarjad võivad teinekord tõesti hapud olla. Milleks vaadata põlgusega neid, kes vähemalt otsivad viisi, et neid kätte saada ja proovida? Tore muidugi, kui vähemalt mõni tark olemas on, kes sellisest madalusest üle ning juba enne kahekümnendat eluaastat teab, kuidas maailma asjad täpselt käivad.

Elu on näidanud, et armastatakse eelkõige inimest, kes on isiksus. Kuni käid ringi ja otsid niutsudes, kes sind armastaks, tõmbutakse pigem kaugemale. On jah elu julm, midagi pole teha. Kui hakkad selle asemel tegelema millegi muu huvitavaga, julgetakse sind lähemalt uurima tulla ning tulemused võivad olla ootamatud ja hämmastavad.

Asi kisus natuke õelaks ja natuke kaldu, aga noh, ärge olge pahased, et ma ei usu armastusse, sest tegelt sellist ei saa olla ega ole ka.Ma olen liiga palju kuulanud teisi, vb on selles viga aga ma olen samas ise liiga palju näinud ikkagi lõpptulemusi, vaadake oma ema-isasi ja küsige, kui õnnelikud nad ikkagi nad on?!

Kui teemandid on haruldased, kas see tähendab, et neid pole olemas?

Ma ei tea, mul on nüüd kaks aastat suur ja ilus teemant käes olnud, peaksin ma nüüd ütlema, et seda pole olemas? Pähh, mindagu metsa oma jutuga.

Ehk siis sai hommikul kolmveerand viieni Wodet tehtud kolmele. Tegelikult minu poolest oleks pikemaltki võinud, mina võin hommikul magada, aga üks meist jõudis õhtul Mytofestilt ja pidi hommikul tööle minema ja kella kolme-nelja paiku mängijad juba mõnevõrra “hõljusid”. Männa rääkis, et algav koolikoormus võib temalt mänguaja päris ära võtta – millest oleks paganama kahju, ma ei tahaks kohe mitte kaotada üht oma lemmikmängijat ja üht andekaimat noort mängijat üldse, keda minu silmad näinud on. Niuts. See tähendab, et tuleb talle enne septembrit katsuda võimalikult palju mänguvõimalust tekitada.

Arutasime juba vaikselt, kuidas järgmisel Mytofestil drägonit peaks mängima, eks see üks tulevikumuusika on ja ilmselt rohkem etendus või demonstratsioonesinemine kui päris mäng, aga tasakesi mõte liigub juba. Pagan. Kes selle aja kasse kantseldaks?

…jälle peavalutabletiga. Eilne päev sai puha maha molutatud või päris voodis vedeldud. Väljas on sama mitmendat päeva pilves ja vihmaeelne ilm kui pea valutab. Ühtlase kuumaga unustasin vahepeal ilmastikutundlikkuse ära, ilmselt tuleb sellega nüüd jälle harjuma hakata. Huvitav, kas nii kuumale suvele järgneb nii külm talv, et korstnaots jälle aeg-ajalt ära jäätub?

Migreen jätkus eile vahelduva eduga ja teeb seda ilmselt ka täna. Varsti peab minema ja laskma endale uue tabletiportsu välja kirjutada. Kui peavalu kord välja ilmub, siis viibib külas tavaliselt mitu päeva. Nii hull enam pole kui vanasti, mingil ajal võis täiesti vabalt pea nädal aega järjest valutada. Rekord on olnud 13 päeva.

Kella neljani hommikul sai mängu tehtud ja kui Sash ei peaks täna Mytofestil möllama, oleks ilmselt hommikuni välja läinud. Kaastunne ja õlalepatsutus talle, kes ta lubas seal kusagil mätta peal unevõlga tasa teha üritada. Siinkohal pole sünnis öelda, millise taustmuusikaga. Mis tuletab omakorda meelde selle sõna ja kolm tilka verd, mis talle sai antud: juhul, kui Sash peaks olema järgmise Mytofesti peakorraldaja, lähen talle sinna DM-iks drägoni töötubadesse d10-t mängima. Õnneks on leping Sashaatanaga nii täpselt sõnastatud, et kui olen mina sõnaga seotud, siis on tema ka.

Üllataval moel ärkasin juba 8 üles, ilmselt eelkõige peavalu pärast, võtsin Mytofesti hommikutelevisioonist linti ja plaanin nüüd tagasi magama minna. Nägudeni.

Üks informatiivsem jupp ühest tänasest vestlusest, millest ehk mõnel drägonimängijal abi võib olla, enne kui see logide massi igaveseks ära kaob.

Shadow says:
ja kui on tegelase loomisega raskusi, siis tuleb võtta ette see, mida maailmast tead ning teha natuke kainet arutlust. Tegelase tegemisega on üks väga lihtne nõks: selleks, et tüübil mängus palju teha oleks, peab ta olema seotud mõnega mängus tegutsevatest peamistest jõududest, parem isegi kui kahega
Sash says:
heh… selleks tuleb sellest enne midagi teada
Shadow says:
mis on kariibi mere mängu põhiliinid hetkel? loogiliselt võttes piraadid, kaubandus, sõjavägi ja poliitika. järelikult peab tegelane olema seotud ühe või kahega nendest neljast jõust, et tal oleks midagi teha, või minupoolest kasvõi kõigiga
Shadow says:
kui oled ära määranud jõu, saad juba täpsustada oma tegelase koha selles
Sash says:
teen endale ühe vene talutüdruku… sellel peaks hommikust õhtuni palju tegemist olema
Shadow says:
jah, ainult oma väikeses vene külas
Shadow says:
kui tahad aktiivselt ja palju mängida, peab sul olema põhjus viibida seal, kus kõige tõenäolisemalt midagi toimuma hakkab
——–
Teema jäi tol hetkel pooleli, kui seda aga siin edasi arendada, siis võiks edasi arutleda umbes järgmiselt:
KUI sinu tegelane on piraat, siis kas ta on ise kapten või kellegi alluv? Mis auastmes või ametis alluv? Millised on suhted oma ülemusega? On tal sõpru? Kui suure lahingukogemusega ta on? Kuidas selle ameti peale sattunud? Piraatide sekka võib arvata ka igasugused vahendajad, nii need, kes röövitud kauba ära ostavad kui need, kes vahendavad näiteks vangide eest lunaraha maksmist. Kes on need, kellega sinu tegelane ametialaselt suhtleb? On ta mängu alustamise hetkel ametis või vaba? Kas tal on abistajaid võimude seas?

KUI sinu tegelane on kaupmees, siis: millega ta kaupleb? Kas tal on oma laevu või kaupleb ta maatransporti kasutades? Kas ta sõidab ise oma laeval kaubaga kaasa? Kes on tema lähemad kaastöölised? Kes on konkurendid? On ta mõne kaupmeeste gildi liige ja kui on, siis mis kasu ta sellest saab? On tal sõpru? On tal vaenlasi?

KUI sinu tegelane on poliitik, siis mis riiki või poliitilist jõudu ta esindab? Poliitiliseks jõuks võib vabalt olla ka ükskõik milline kirik. Mis on selle jõu üldine eesmärk ja põhimõtted? Milline on sinu tegelase eesmärk selle jõu sees ja tema põhimõtted? Mis on see, mida ta peab mängu alustamise hetkel tegema või saavutama? Kes võimsatest seisab tegelase selja taga ja millised on tema huvid? Kes võimsatest on huvitatud tegelase hävitamisest? On tal isiklikke vaenlasi?

Kui nüüd hakata neid asju omavahel kombineerima, läheb veel põnevamaks. Piraat + kaupmees = röövitud kauba müüja? Piraat + poliitik = äraostetud võim? röövitud varandusega rikkaks saanud endine piraat ja praegune korralik kodanik? Piraat + sõdur = küsimus, kas endine piraat praegu sõjaväes või endine sõdur piraadilaeval? Kaupmees + poliitik = poliitik, kel on ärihuvid? Kaupmees + sõdur = kaubalaeva kaitsev sõdur? Mängige võimalustega, siduge üks niit siia ja teine sinna. Tekitage endale ise nõrku kohti, mida teised avastada saavad (Näiteks poliitik, kelle poeg või vend on piraat). Mida põhjalikuma ettevalmistustöö oma tegelase sobitamisel süsteemi teete, seda suurem on tõenäosus, et mõni DM-i plaan teid sündmuste keerise keskpunkti tõmbab.

Janiiedasi janiitagasi… Pikk jutt on nagu ta on. Lühidalt öeldes: küsige oma mängujuhilt maailma üldine kirjeldus ehk see info, mida kõik teavad, leidke tegelasele kõigepealt koht mingis suuremas süsteemis, mõelge välja, mida ta seal täpselt teeb ning kes on ta ümber, ja alles siis võtke ette ta nägu, päritolu ja varustus.
Ja mängujuhid – kasutage maksimaalselt ära oma mängijate fantaasia, lastes neil enne mängu alustamist luua oma tegelase seltsi kõrvaltegelasi, kohti ja organisatsioone. Sealt võib leida kuldmune. Endal kergem ja teistel põnevam.

Rõve peavalu. Migreeniks nimetavad. Nii hull pole ammu olnud. Kuid abinõud on tarvitusele võetud, varsti peaks üle minema. Keep smiling. Õhtul kahtlustasin algavat Männatõbe (seda, kus miski 24 + x tundi on palavik 40 kandis), aga õigeaegne goldrex aspiriiniga hoidis vist hullema ära. Sisustan hommikust ennetööaega Brettonia käsikirjaga. 210 arvutilehte olemas ja minu arvutileht on tavaliselt see hulk teksti, mis normaalsed inimesed kolme lehe peale mahutavad.

Edasi lonkis ta pealinnas ringi. Kesksügisene ilm kiskus sandiks ja rahvast liikus tänavatel vähe. Kusagil polnud märki ei õest ega I.E.-st, kes nii lahkesti lubas kokkusaamise korraldada. Shaakalis arutati, miks pagendatud printsessile nii väike saatjaskond kaasa anti. Palju siis, uuris Shalif igavusest, oodates nahavahe soojendamiseks tellitud kuuma suppi lauale. Mitte mingeid õukondlasi ja vaid kuus ihukaitsjat vist, needki mitte kuninga, vaid haldjate omad. Haldjad? Nüüd läks vaidluseks, üks väitis, et enamjaolt olid saatjad inimesed, teine, et mundrid olid haldjate omad. Shalif ei viitsinud tõde ära oodata, vaid kolis oma supiga teise lauda, kus jutulõng hoopis suurema hooga näis jooksvat. Seal arutati, et Finbari lahkumisest peale pole Shaakalis enam pooltki nii lõbus, ja naerdi Finbari kindlat maitset naiste suhtes. Et Finbarile meeldida, pidi naisel olema hele nahk, tumedad juuksed ning hea märkilaskmisoskus. Loeti üles vähemasti neli enam-vähem sellele kirjeldusele vastavat neidu. Shalif oleks äärepealt juba naiste asjus sõna sekka öelnud, kuid siis keeras jutt tõmmule tantsijapiigale, kes kah vahepeal Finbariga suhtles ja Shaakaliski mõnikord flööti mängimas käis. Oh jumalad, mõtles Shalif ja toppis lusika kähku uuesti suhu. Millal tüdruk siin viimati pilli mängimas käis üldse? Õlakehitused. Siiani on käinud nagu heaks arvab. Millal viimati käis, uuris Shalif ükskõikset nägu teha püüdes. Mõne päeva eest vist, pakuti vastuseks. Kus see tütarlaps üldse elab, uuris kõrbepoeg tasahilju edasi. Noh, peamiselt on teda Kuldsules nähtud ja vahepeal seisis ta hobune mitu nädalat Shaakali tallis ja lammutas seda, kuni viimaks latriukse maha sai löödud ning tallipoiste rõõmuks jalga laskis. Viimati nähtud seda musta elajalooma mingi noormehe seltsis Kuldsule trepil, kui ta seal uksehoidjat ära süüa tahtis. Shalif tegi õlut välja ning õhutas lobamokki tagant. Talle oli juba selge, et I.E., Shalifi õde ja tolle hobune on omavahel hästi tuttavad. Keegi hõikas kaugemalt, et nägi seda hobust Ennisteri väesalgas, kui see Merdeni metsast tuli, kuid Shalif ei jõudnud teadjat täpsemalt küsitleda, sest jutt keeras tantsijanna peale tagasi. Meestel jooksid meenutamisestki suud vett ja Shalifile kiideti, et tütarlaps olla veel ilusamaks läinud – koos kommentaaridega selle kohta, millest naised tavaliselt ilusamaks arvatakse minevat. Shalif tundis, et nüüd on ka temal midagi juua vaja.

(Tõmmu tantsijapiiga oli isand Shalifi kaotsis õde, nagu lugeja ilmselt taibata jõudis)

… vaikselt, häbelikult, natukehaaval ja omaette – olge lahked. Õpik on siin.
http://www.middleeasterndance.homestead.com/Movements.html

Lisaks üks väga armas harjutus, mis pärineb sellelt lehelt:
http://www.shira.net/howtomove.htm

The Sphinx. I find that having a weight on your abdomen gives feedback to your muscles, helping you feel when you’re doing the move right. Lie on your bed, on your back. Place your pet cat on your stomach. Cuddle it to make it lie down on its stomach, sphinx-like. It doesn’t matter which end (the head or the tail) is pointing toward your face. If you don’t have a pet cat (or a small dog about the same size), try substituting an object such as a brick of similar size, weight (8-14 pounds), and shape. Now, using only your abdominal muscles, push the cat’s head as high as possible into the air at the same time you bring its tail end down lower. Hold this position a few seconds, until your cat relaxes. Now reverse it, making his tail go up higher and his head lower. Again, hold it until the cat relaxes. Repeat until your cat becomes offended with the abuse and stalks away in disgust. If you keep cuddling him with your hands while you do this, you may persuade him to stay longer. Once you’re able to alternate comfortable with the cat on your stomach, try it standing up. From there, the rolling motion should be easy to accomplish.

P.S. Pilt pärineb Nabaratooriumi kodulehelt ja tehtud on see Hansapäevadel. Mitte minu poolt kahjuks.

Ants Miller kirjutab BAASis “Surelike masinate” kohta järgmist:

Kristjanil on muidugi õigus, kui ta kogu selle loo absurdsuse letti laob. Tehniliselt võimatu ja usutamatuid kokkusattumusi täis. Samas aga saab palju andeks anda just sellesama mõnusa idee ja keelekasutuse pärast. Midagi ei ole teha, diagnoos young adult tähendab praktikas ka seda, et need, kes peavad ellu jääma, veetakse igast võimatust supist välja ja need, kes peavad surma saama, killitakse lõdva randmega. No ja isegi sellises mängupaigas nagu Eesti, mille sõjavägi päris armeedega võrreldes vanas mõisas tegutsevat loovuslaagrit meenutab, ei õnnestu tüübil pühameest mängides laevade õnnistamise ettekäändel pommidega angaari kõndida… Ent ikkagi, tahaks kah ära tuua ühe lõigu, mis iseloomustab raamatu irvmusta huumorit, mille eest ma talle palju andeks annan:

Tere tulemast TUNBRIDGE WHEELSI!
Rahvaarv (500) (467) 212 ja tõuseb kogu aeg!

Jutuga suht päri. Ning toodud tsitaat on ka minu lemmikute hulgast. Tiritammele sai kunagi naljatamisi pakutud ideed hakata välja andma raamatusarja nimega Speedwell. Sinna koondataks teiste kirjastuste poolelijäetud sarjad. Speedwell oli nimelt linn “Surelikes masinates”, mis elatas end suuremate linnade prügimägedelt leitust. Aga viimaste kuulukate põhjal tahtvat Varrak oma poolikud sarjad ise ära teha. Elame, näeme. Siis usun, kui näen. Kui mainet on tükk aega ühesuunaliselt kujundatud, võtab tükk tööd, enne kui seda vastassuunda keerata õnnestub ja enam ei arvata koeraks heintel, kes ise ei söö ja teistele ei anna. Kui nad selle ära suudavad teha, siis au ja kiitus, aga seni väheke skeptiline seisukoht.

Kui väga veab, tõmbab Ryhkija nädalavahetusel Seitsmenda Mere käima. Hea ajastus, jõuab enne kooli algust mängujuhi jaoks kõige raskemast ajast ehk kahest esimesest mängusisesest nädalast üle saada. Kui see õnnestub, jookseb enam-vähem ühe kindla seltskonna sees juba kolm mängu. Noh, neli isegi, kui ma end ükskord nii kaugele saan, et uuesti Brettoniaga tegelda, et see lõpuni vedada. Drägonisti paradiis, ma ütleksin. Millegi umbes selliseni olengi tahtnud välja jõuda. Et oleks üks hea seltskond ja võimalus palju mängida, ilma et mängujuht pidevalt kärvamise äärel on.

Kusjuures ükshaaval on vähemalt kogu minu grupp üles tunnistanud, et kergem on mängida msn-s. Mõtlemisaega on rohkem ja mängija on enesekindlam. Omast kogemusest võin lisada, et ka rollis püsimine on kergem, sest ei näe DM-i ega kaasmängija näoilmeid. Juhtida on kergem, sest mängijad ei näe mängujuhti ‘musta tööd’ tegemas ega saa sellest midagi järeldada. Ning keskendumine on parem, sest mänguvälist mula ei viitsita kirjalikult eriti ajada.

Muidugi jah, taas see vana teema d20 versus d10… Kes mängib õigesti ja kes valesti. Selle ümber on foorumis palju piike murtud. Vaikselt muidugi katsetatakse uusi süsteeme ja teisi tehnikaid kui WotC-i dogmad, aga avalikult sellest seal enam ei räägita, et ketserina tuleriidal ei lõpetaks. Kuuled lihtsalt juhuslikult, et ohhoo, X või Y on seda või toda süsteemi katsetanud.

Eks sellega on nagu tõe ja valega – ei ole olemas absoluutset ja ühest tõde, vaid palju väikesi, mis võivad üksteisele üsna vastandlikud olla. Mina võimaluse korral enam d20 üldse ei mängi – kes on volvoga sõita saanud, hakkab paratamatult trabanti teise pilguga vaatama. Kõik sõltub mängu iseloomust ja sellest, mida mängujuht ja tema grupp teha tahavad. Kui mängitakse selleks, et tulla kokku, võtta mõned õlled, visata nalja ning lõõgastuda nautides illusoorset võimsust üha võimsamaid kolle tappes, siis on d20 täiesti sobilik, sest mängimise suhtelise pealiskaudsuse tõttu süsteemi puudused ei häiri kedagi, sest neid lihtsalt ei märgata. Mehikoorma pesa läks pärast põhiDM-i vahetumist hoopis uuenduslikku teed pidi (teenides sellega endale mingite ülbete elitaaride kuulsuse) ja keskendus neile mängijatele, kes silmnähtavalt tundsid puudust oma rolli sügavuti arendamise võimalusest. Selgus, et neid drägoniste on päris palju, keda huvitab pigem oma tegelase kui isiksuse väljaarendamine kui keskendumine hävitusvõimsuse igakülgsele kasvatamisele. Ja selleks sobib d10 paganama palju paremini. Seda enam, et see on eestikeelne. Ning mängujuhi jaoks on karm vahe, kas reeglistikku on piiblipaksune raamat või 9 väljatrükitud lehte. Selle osa ajumahtu, mis reegelduse alt vabaneb, saab pühendada mängule. Pesas tuli muide käibele fraas: “see süsteem on nii lihtne, et isegi Shadow saab sellega hakkama!” Jutt jumala õige. Nii nagu mõni sünnib düsgraafikuna, puudub minul võime teksti sõna-sõnalt meelde jätta, mis teeb igasuguses reegelduses orienteerumise hiina piinaks.

Kuna sedasorti mängus on mängija ja tegelase suhe hoopis teine kui tavalisel kollitapmisel, nõuab see ka mängujuhilt hoopis rohkem. Näiteks vastutustunnet ja teatud eetika olemasolu. Ja mõningaid vaikimisi seadusi. Näiteks sellist kirjutamata seadust, et kaasmängija tegelast sellises grupis ei mõrvata. Paljude mängijate jaoks on selline nõue täiesti arusaamatu ja hukkamõistetav ning nad leiavad hulga mõistetavaid ja loogilisi vastupõhjendusi. Kõik õige. Ei vaidle neile üldse vastu. Teisalt – kujutlege alpinistide gruppi mäkke ronimas. Kujutlege end alpinistina. Ja nüüd paluks vastust küsimusele, kuidas te suhtute kaasalpinisti, kes eelmisel mäkketõusul lõikas turvaköie läbi ning laskis kaaslasel kuristikku kukkuda, suutes oma teo kenasti ja igati loogiliselt ära põhjendada? Kas te julgete seda tüüpi ka järgmisele retkele kaasa võtta?

Tegevus on küll mänguline, kuid selle käigus kogetavad tunded on niisuguse mängutüübi puhul väga ehtsad ning olen näinud juhuseid, kus mängutegelaste omavahelised suhted hakkavad mõjutama mängijate omavahelisi suhteid. Niisugune sügavuti rolli sisse minev grupp peab olema väga hoolikalt valitud, pidades silmas eelkõige seda, et mängijatel oleks olemas omavaheline mänguväline klapp ja teatud usaldus. See tähendab, et tüübid, kel on kalduvus kaasmängijate tegelasi rünnata, jäävad automaatselt ukse taha, sest mängujuht ei saa riskida, et kellelgi juhe kokku jookseb ja katus pealt ära sõidab.

Jajah, mõte uitas nüüd hoopis kaugele sellest, mida öelda tahtsin. Tegelikult tahtsin välja jõuda sinna, et kui tekib piisavalt palju inimesi, kes on suutelised d10 mänge tegema, suudab see süsteem ilmselt klassikale kenasti kandadele astuda. Foorumis seletamine tõestas ära seletamise mõttetuse, sest need, kes ise midagi ei tee, on kõige nõudlikumad kriitikud teiste tegemiste suhtes ja pole mõtet arendada teemat vestluskaaslastega, keda su töö tegelikult ei huvita ja eesmärgiks on vaid “ärategemine”. Nii nagu tekib üha rohkem kvaliteetlarpe, peab tekkima ka kvaliteetdrägon ning pole mõtet kividega loopida neid, kes seda teha üritavad. Seega tuleb lihtsalt teha mänge ja oodata, millal uus mängujuhtide põlvkond ohjad üle võtab. Usun, et ka msn-s mängimine hakkab tasapisi üha rohkem kandepinda koguma. Mängujuhid pole lihtsalt veel avastanud, millised võimalused see annab grupi kokkupanekul. Lahendub ka paljusid vaevav mängukoha probleem.

Siia alla peaks tegelikult kirjutama “pühendusega Aweronile”, sest see kunagine playerkilli teema kripeldab ikka veel mõnikord kui selgeksrääkimata asi. On tunne, et ei suutnud end foorumis piisavalt arusaadavaks teha, sest väga raske on midagi selgitada, ühes käes kilp ja teises mõõk, et vasakult ja paremalt tulevaid rünnakuid tõrjuda. Irw.

…higiseks võtab see kõhutantsu harjutamine. Aga see on hoopis rõõmsam higi kui mingit muud trenni tehes. Tekib mingi eriti innustav emotsionaalne laeng ja tunne, et see pole higi, mis selga mööda alla voolab, vaid selge sularasv. Teisisõnu selge rõõm. Eh, Bridget Jones…

Kui tahad roppkõva tööpäeva teha, on pärast rahva pool kaheksa bussilesaatmist magama tagasi minemine halb mõte, isegi kui ropp uni on. Ei saa midagi hiljemalt kell kümme silmi lahti ja kohe töölaua taha hüpatud. Eile sai miski kell 3 magama. 6 lehte sai tihedalt piraadimängu npc-sid ja teksti ja laevu ja muud sihukest täis, mõte lihtsalt jooksis ohjeldamatult. Keel sügeleb, aga rääkida ei saa. Eh.

Suur ja tark vennas, kelle arvutiteadmisi ma üpris usaldan, sest tal on nii nuppu kui kogemusi igatsugu arvutiasjadega, soovitab uuesti formaatida ja xp uuesti ja natuke teistmoodi peale panna. Ohjah. Mingil ajal peab sellega siis tegelema hakkama. Aga mitte täna.

Täitmata kujul muidugi. Pole teil vaja teada ühti, mida kõike see kaunitar oskab. Igatahes on hea tükk tänast päeva olnud sisustatud õppimisega. Mis asi on kuunar, parklaev ja brigantiin ja muud piraadielu kohta käivat.

Tegin 7. mere jaoks tegelase ära. Nägu sai laenatud Aishwarya Railt. Olen looduga ilgelt rahul – kui see tüüp ainult teistele liiga pähe ei istu. Rohkem paraku kõnelda ei saa tema kohta, sest blogi on avalik info. Kes tahab, küsib privas. Ahjaa, süsteem on muidugi d10 ja meil on ilus spetsiaalne rollileht ka.

Muus osas võiks öelda, et olukord normaliseerub tasapisi.

Seekord läks täiesti lambist kaotsi 1,58 GB mängujuhtimise raamatuid. Lihtsalt lambist ja kaustatäis. Ilmselt põhjuseks see, et üks neist avatult lahti seisis. Kausta sisuks on vormistatud vaid objekt nimega le, type: file date modified 14. november 2031. a. 13.11, maht 1,58 GB. Vähemalt hea, et kausta sisu plaadil alles. Aga tunnistagem, selline olukord teeb närviliseks. Miski kahe nädalaga kolm sarnast laksu – seda on ilmselgelt liiast.

Ja haige tüübi palavik käis üle 40 ära. Ilmselt mingi viirusevärk, mitte mingeid muid sümptome peale palaviku pole. Mõned imestavad, et mu suhtumine asjadesse on muutunud negatiivseks.

Ausamba rajasin ma endal eluaegu,
ta juurde rahvarada rohtuda ei saa,
ju kerkib kõrgele veel uhkemini praegu
kui Aleksandri sammas ta.

Ei, täitsa ma ei kao! Maailma kõrvus helab
ka üle aegade mu luulekandle keel -
mu nime tuntakse nii kaua kuni elab
kasvõi üksainus laulik veel.

(A. Puškin)