Metsik ida

Veel umbes kaks nädalat tööd…

„Oh!” ütles Linka ning haaras Hermuxi käpast. „Seal on ju hiired!”
Seal olid tõepoolest hiired. Sadade kaupa hiiri. Pilt pildi järel koristasid nad vilja, jahvatasid nisuteri, küpsetasid leiba, sõudsid paate ja püüdsid kala. Nad kogusid hundinuiasid kimpudesse, tassisid puid ja valvasid tuld. Nad kandsid ja kaevasid, mängisid muusikat ja tantsisid.„Ja need seal peavad siis kassid olema!” lausus Birch oma lampi suunates ühele suurele karvasele kihvadega olendile nende seast, kes igal pildil kohal olid. Nood olid ühevärvilised või triibulised või laigulised või tähnilised. Kollakaspruunid, mustad, valged, hallid ja sinepikarva. Pikakarvalised, lühikarvalised ja peaaegu karvutud. Kassid einetasid pidulaudade taga, peesitasid päikesepaistel, kuulasid muusikat või magasid kerratõmbunult pilliroost korvis. Hiired teenindasid ja söötsid, kammisid ja hooldasid neid. Hiired sõidutasid kasse paatides. Hiired kandsid kandetoole ja vedasid kaarikuid. Kassid jagasid hiirtele korraldusi ning valvasid hiiri.

Kolisime köögist suure kapilahmaka ära ahjutuppa, et saabuvale köögimööblile ruumi teha. Olime sellega just valmis saanud, kui pakuti veel seinatäit elutoamööblit sama partiiga. Mööbel on tore asi, eriti kui ta on uuem kui olemasolev. Nüüd käin mõõdulindiga ringi ja mõõdan, mõõdan, mõõdan… Mööbeldamine kestab ilmselt lähemad paar nädalat. Aga kui see valmis saab ükskord, siis hakkab ehk korter just selline välja nägema nagu ma tahtnud olen.

Tunnike pärast seda, kui väljas on pimedaks näinud, kõlistab keegi signaalkella ning pimedatest koridoridest tormavad välja kadrid, et tunni või kõige rohkem pooleteisega külale tiir peale teha. Nad põrkavad kokku, komistavad üksteise otsa ning ootavad teinekord ukse taga järjekorras. Tihe möll kestab, nagu juba öeldud, tund kuni poolteist (täna läks kõigil lugemine sassi, aga 6 või 7 komplekti käis) – ja siis lõpeb laul ja koputamine sama järsku kui algas. Kell seitse õhtul on juba vaikus. Järgmise aastani.

Loen mina foorumist ühe mehe lahkumisavaldust, kus ta palub tuttavatel oma sõnumid talle edaspidi muudele aadressidele saata, klõpsan siis korraks tema postituste peale… ja tagasi minnes seda teemat enam pole. No ei ole. Elu keerab üha huvitavamaks seal Taani riigis… Kustutamise põhjustas ilmselt asjaolu, et postituses ühel adminnidest häbeneda soovitati.

Ja kusagil tehakse juba Pulleritsu häält, nagu seda vist nimetati. Ilmselt on aeg hakata tegelema oma foorumi postkasti tühjakstõstmisega. Mõningad korraldused võivad tulla väga ootamatult…

… Krikul õnnestus isegi ilma bänni saamata väike võit saavutada. Foorumi reeglitesse kirjutati sisse, et teisi solvavad kasutajad võidakse bännida. Noh, võõraste läbustajatega on seda ennegi kähku ja korralikult tehtud, probleem on ju hoopis mujal tegelikult.

Selles mõttes on adminnidest kahju, et nende positsioon on haamri ja alasi vahel. Ühest küljest üritad kõigest väest kannatlikult ja õiglaselt mässu maha rahustada – ja siis tuleb seesama bossi proua, kellest üle-eelmises postis juttu oli, ning kaunistab oma laskumist Olümposelt surelike sekka väljenditega ‘faking’ ja ‘tramaivõi’ – mida ka kõige laiavam piiks pole söandanud teha. Kohe saab selgeks, kelle jalas on foorumi püksid. Ning järgmisena postitav vaene adminn peab kõigest hingest tegema nägu, et ta ei märganud seda, mis eelmise lõigu lõpust vastu vahib, sest ma tahaksin näha, mitu minutit püsib elus see inimene, kes Tinzu posti tsenseerida söandab. Laveerimine õigluse ja ülemuse vahel on alati keeruline. Eriti kui ülemusel on sõbrad, keda ei või puutuda.

… kaks päeva kodus olla teeb hirmus laisaks. Igasugune enesedistsipliin kaob ära. Ja uni on kogu aeg. See on ilmast. Magan natuke ja siis hakkan tubliks.

Foorumi bossi proua kirjutas oma blogis tähelepanekuid selle kohta, kuidas eestlased end internetis ja Tallinn-Tartu maanteel välja elavad. Hästi ja õiget juttu kirjutas, olen seisukohtadega täitsa nõus. Kui internet muutub üha ajuvabamaks ja naisterahvale ühe sõidu jooksul neli korda näppu näidatakse selle eest, et ta rekkast džiibiga mööda ei kihuta, siis on ikka midagi viltu küll. Ja siis tuli järsku poliitiliselt äärmiselt ebakorrektne ja hukkamõistetav mõte.

Pagan.

Omeenese foorumis olete te juba tubli paar aastat sellise mõtteviisi tekkimist-kasutamist igati soosinud, sest see on teie meelest lõbus. Mõistlikumad adminnid saavad vaid tagajärgi koristada ja pead piki seina taguda. Mis viga oma semusid kõikelubavalt õhutada ühe või teise kallale, kes endale ei meeldi, sest kõik teavad, kes on boss ja kes on bossi naine ning tagasilööke ei saa tulla. Aga Tallinn-Tartu maanteel seda ei teata ja mõõdetakse kõiki sama mõõdupuuga. Ja siis on oi kui mõru, kui keegi ei tea ja näppu näidatakse.
Ja avastada ennast teistega võrdsest olukorrast on paha ja valus.

Shalifi vaimne selgroog murdus ning ta sõimas valvurit natuke aega. Vandumise vahele seletas, et see kolm korda neetud vana kaaskond, keda miski roojane röövlijõuk teel ründas ja kelle seast hukkus üks siga seda teab, milline tumedapäine naine ja kus tema segane õde saatjaks oli, mundris ja sadulas nagu kõik teised – see, teine ja kõik need muud ropud sõnad. Haldjad vaatasid üksteisele otsa, siis küsis üks neist, kas Shalifi õel oli pool nägu armiline. Kui oli, siis on ta õde täiesti elus. Shalif ei suutnud seepeale enam isegi sõimata. Viimati oma õde nähes tollel küll mingeid arme polnud. Haldjasõdur seletas, et Brettoniast oli printsessil kaasas üks haldjas, kes paberid vastuvõtjatele üle andis, siis üks armilise näoga naissõdur ja nooruke ihukaitsja, kes värava juures tõllast välja ronis. Saatjad lahkusid tagasi linna. „Nojah, nemad polnud ju kaitsesalk,” sõnas keegi haldjatest. „Ja kaks neist liiguvad nagunii vabaviisaga,” lisas teine – mitte et Shalifil aimu oleks olnud, mida täpselt haldjate puhul vabaviisaks nimetatakse. Mida tähendas vaba, polnud vaja talle seletada, ja mida tähendas viisa, seda ta kah enam-vähem teadis – aga haldjate puhul ei võinud iial kindel olla, et sõna just seda tähendas, mida see sinu meelest tähendama pidi…

Jajah, pool kuunormi sai eilse seisuga peatükkideks ära vormistatud…

… lõppes tegelikult lausega: rohkem ei riski korraga kirjutada, Alenecht seda bloggerit teab…

Postitades viskas ette tuttava “the page is not found”, kui viimase lause ära võtsin, läks läbi.

Väljas on udune ja sombune. Maailm lõpeb paarisaja meetri kaugusel ära. Lihtsalt viimased majad ja puud ja ongi kõik. Seal, kus peaks olema järv, on hall tühjus, maa ja taevas sulanduvad täiesti üheks. Öösel sai veel kella viieks äratus pandud, et tähesadu vaadata – aga sellisest tekist ei näe midagi läbi ja tuli tagasi magama keerata. Akna all haljendab roheline rohi.
Põnn jääb vist homme koolist koju. Mingi viirus liigub vist ringi. Põnnil palavik ja kurguvalu, ülejäänud muidu kahtlased. Miskipärast tuli kohvi keetes jällegi meelde järeldus, milleni ta täiesti iseseisvalt jõudis ja mis iseenesest üldse vale pole: õpetaja ja loomaarsti amet on väga sarnane. Sa teed oma parima ja tasuks su patsient/õpilane ei salli sind.
Viimased paar nädalat on olnud nagu ameerika mäed, parasjagu närvesöövad. Järgmise nädalaga tuleb mööblikolimine läbi viia, sest nädalavahetusel tuleb tõenäoliselt koorem mööblit juurde ja sellele peab koht olemas olema. Võtan endale ilmselt “lugemise nädala”, sest umbes 600 lk paks Stephen Hunt ootab. Midagi pidi veel juurde saadetama. Ja Brettonia kuunormiga on nagu on. Tegelikult pole pilt nii hull kui paistab, sest suured jupid on tehtud, suuremalt jaolt seisneb töö vahelekirjutamistes ja peatükkideks jagamises. Kohutavalt häirib, et blogisse nii pisikesi juppe teksti saab panna, näib, et raamatukatkendite näitamine täiesti töötab. Hoeye esimene raamat, mille tööpealkiri oli “Aeg ei peatu hiirte jaoks” (ma ei mäleta enam, mis variant lõpuks jäi, ilmselt “Aeg ei peatu ühegi hiire jaoks” /Time Stops for No Mouse/) on trükikojas ning “Molly Mooni” esimene osa jõuab sinna ka kohe. Viimane on põnni jaoks hea uudis, talle “Molly” tohutult meeldis, nii palju kui seda ette jõudsin lugeda. See on lugu sellest, mis saab, kui tõrjutud lastekodulaps leiab hüpnoosiõpiku.

http://www.epl.ee/artikkel/362760

Ameerikalik kirjastamine, jah?