Metsik ida

Talvine päev pimenes kiiresti. Süüdati tõrvikud. Kesköö paiku jõudis karavan Keltenisse. See näis suuruselt Calhiga üsna võrdne olevat, kuid tunduvalt vaesema väljanägemisega. Vähemasti läbi linna sõitmine võttis Shalifi arvates sama aja, mis pealinna ühest otsast teise jõudmine. Kõrbepoeg oleks oodanud mingit uhket linnaserva häärberit kuninganna peatuspaigaks, vahelduseks küünitaoliselt pikkadele madalatele ja ühenäolistele puumajadele, aga paistis, et teekond läheb edasi lääne poole, sinna, kus laius suur Kelteni põlislaas, mille kaugem serv ilmselt juba mingit haldjakeelset nime kandis. Väsinud hobused sikutasid kehval metsateel raskeid sõidukeid veel paar tundi, enne kui ees tuled paistma hakkasid ja tee ootamatult metsaga igast küljest piiratud lagedal otsa sai. Seal asus midagi väikese kindluse taolist. Kõrge müüri neljas nurgas seisid vahitornid ja seespool müüri olid tihedalt üksteise kõrvale surutud tallid, aidad ja muud abihooned. Keset platsi laiutas vägev kolmekorruseline kivimaja. Saksad kõndisid peauksest sisse, saatjad pääsesid kõrvaluksest vahtkonnale määratud kambritesse, kui hobused hoolitsetud ja majutatud. Seltskonna üle ei pidanud nad kurtma, igasse kambrisse mahtus kahekordsetele naridele kaheksa meest ja kaks oleks ehk mahtunud ka vahekäiku magama, kui hästi pressida. Sööma kutsuti neid samuti vahetuste kaupa, sest vahimeeste söögisaal ei mahutanud korraga palju. Nii et selleks ajaks, kui Shalif pärast jahtunud suppi magama sai, hakkas kuu juba looja minema.

Kui ta hommikul silmad lahti tegi ning läppunud õhu käest peavaluga välja põgenes, sättis kuninganna koos hulga daamidega end kuhugi minema. Ihukaitsjaid eriti palju kaasa ei käsutatud, järelikult oli tegu mingi söögiisu tõstva jalutuskäiguga. Kui tähtsad läinud ja hoovis jälle kellelegi jalgu jäämata liikuda sai, tuli Threllan ja kutsus kõrbepoja ühte vahitornidest kaasa. Nõudis seal kõrgel kõike, mida Shalif neist kahest Valas tegutsenud mehest teadis. Shalif siis jutustas, ise kindlusmaja ümber laiuvat lõputut laant silmitsedes. Oma tegemised jättis muidugi mainimata, hakka muidu veel majast leitud raha tagasi maksma või midagi. Threllan muutus üha rahulolematumaks. Too kinnivõetud mees oli vaja kätte saada. Seda kokkulepet tal küll teisega polnud, et Threllani mehi sedaviisi vedelema võiks jätta.
 ”Sa ei kujuta ette, millises seltskonnas ta praegu on,” ässitas Shalif, kes ise küll seltskonna suhtes vaid oletusi oskas teha. Mainis Royd ja Ilderiani, laiaõlgset linalakka ja Leyd, lootes, et ehk on need Threllanile tuttavad ning pahameel paneb mehe midagi lisaks poetama. „Ley?” küsis Threllan üllatunult. Virutas siis rusikaga vastu torniseina, nii et sellest laud lahti nõksatas, ning nentis, et sinna see Ley siis kaduski. Shalif proovis Vala kindlustuste plaanide kohta kõneldud kuulujutte, aga nende peale ei kergitanud Threllan kulmugi. Tema mõtted olid alles varemkuuldus kinni. Silmitses siis kõrbepoega teraselt ja uuris, kuidas too Leyd ja seda muud kampa tunneb. „Kahest kohast,” vastas Shalif. „See Roy vedas mind alt ükskord ja küllap ta selle eest kunagi maksab. Teiseks rändab koos nendega minu õde, kes on südamest natuke õilsaks läinud, ja ma tõesti ei tahaks, et temaga seal midagi juhtuks.”