Metsik ida

„Kas sulle siis ei meeldi tantsida?” küsis Shalia üllatust teeseldes.
„Kas sa mu varustusele oled mõne pilgu heitnud?” kaebas kõrbepoeg. Tantsida oli muidugi tore, aga selle tegevuse juures ei läinud vaja ei heast terasest mõõka, kuninga enda relvakambrist pärit turvist, viskenuge, pistoda, siidnööri ega muud kõrgema klassi varustust, mille üle Shalif nii uhke oli.
„Mis su varustusel viga?” küsis naine toonil, mis reetis, et võhik ta sel alal pole.
„Selles see mure ongi, et see on väga hea varustus,” vastas Shalif. „Hullult nukker on, kui ma pean sellega vaid molutama vahipostil, kus midagi ei toimu. Kui toimuks, siis ma kiitleksin praegu, et tore oli ja tahaks veel…”
„Küllap hakkab toimuma,” lubas Shalia veendunult, naerusäde silmis. „Kui sul oodates igav peaks olema, siis vaata see Caliria üle, et kes ta sihuke on ja kust pärit. Mulle ei meeldi kahtlase päritoluga soosikud.”

Järgmise päeva pärastlõunal tal vedas. Caliria kinnine saan peatus tänava ääres, daam avas ukse ning pagariäri juures tänaval passinud haldjavereline astus lähemale, just nagu oleks just seda saani oodanud. Caliria ulatas talle peotäie mingeid sedeleid, tõmbas ukse kinni ja sõitis edasi. Haldjavereline sammus edasi, nagu poleks midagi juhtunud, ise pabereid käigult põue toppides. Nüüd tegutses kõrbepoeg kärmelt. Enne veel, kui võõras oma toppimistööga ühele poole sai, oli Shalif ta kõrval, rabas suurema osa pakist mehel käest ning pistis jooksu. Tema üllatuseks ei tõstnud haldjavereline lärmi ega jooksnud talle pikemalt järele kui tänavanurgani, seal aga hääletas rendisaani ning sõitis hoopis teisele poole.
Linnaliiklus oli seal keset päeva üsna tihe ning saan ei saanud eriti suurt kiirust üles võtta. Shalifil õnnestus endalegi sõiduk hankida, enne kui järelejooksmisest võhm väljas. Saanis oli tal aega pabereid lapata. Neil olid nimed, peamiselt naiste omad, ja märkmed selle kohta, kes millist maagiat oskab ning mida kellegi kohta öeldud on. Ilmselt oli kirjutatud püstijalu, sest käekiri oli segane ning mõnest sõnast ei saanud Shalif üldse aru. Mõnes kohas oli tint laiali läinud ja sedelid olid üsna kortsus, nagu oleks neid kleiditaskus tassitud.
Haldjavereline laskis oma sõiduki minema äärelinnas, tegi seal veel paar haaki ning astus viimaks kahekorruselisse üürimajja sisse. Kui juba, siis juba, mõtles Shalif ning läks talle järele. Ta ootas välisuksel, kuni haldjavereline teisele korrusele läks, ning hiilis siis ka ise üles. Koridor oli hämar, kuid ühe ukse tagant kostis rahutuid hääli. Shalif naeratas endamisi ning koputas. Kõigepealt oli hetk hauavaikust, siis aga avas ukse pikk heledapäine sõdalane, nii aastat kolmekümnene. „Palun,” ütles Shalif ning ulatas talle sedelipaki. „Kas teie kaotasite selle?”
Mees jõllitas teda üllatunult, kuid paberid võttis vastu kohe, kui oli neile pilgu heitnud. Siis küsis, kellega on tal au suhelda.
„Kas ma tohin sisse astuda?” küsis kõrbepoeg süütu naeratusega. Sõdalase selja taha ilmus vihase näoga haldjavereline, kes mõõgapidet pigistades oma pahameelt alla surus. Kõrbepoja naeratus venis veel laiemaks. Vaat see oli juba meelelahutuse nime väärt.
Mehekolakas astus kõrvale ning järgnes Shalifile tuppa. Haldjavereline jäi esikusse ukse kõrvale, otsekui kartes, et sellest kohe veel mõned kõrbepojad sisse astuvad. Sõdalane silmitses külalist ning osutas vanale tugitoolile akna all. Luksuslikult need kaks ei elanud.
Shalif pööras pilgu haldjaverelisele. „Vabandust, aga ma ei suutnud kiusatusele vastu seista.” Too kirtsutas nina ja küsis nipsakalt, kas elukutse mõjutab nii palju.
„Ei, täitsa õnnemäng tegelikult,” seletas Shalif.
„Kihlveod või täringud?” nähvas haldjavereline kõrgilt.
„Tüütu,” vangutas kõrbepoeg pead.
„Ja mis pole tüütu?” uuris too teine.
„Noh, see praegune olukord näiteks,” naeratas Shalif. „Mul oli hirmus igav ja lootsin elu põnevamaks teha. Praegu on küll täitsa tore.”
„See on mingi hull!” oletas haldjavereline toalävelt.
Heledapäine rüütel tegi pisut hapu näo, astus siis lähemale ning sirutas käe. „Archibald Carpas. Tänan, et paberid tagastasite.”
„Shalif. Mul on täna vaba päev,” vastas kõrbepoeg naeratades.
Archibald vaatas nõudlikult haldjaverelise poole. „Flandal Minosh,” ütles too mõrult ning pani käed rinnale risti. Shalif silmitses teda. Minosh oli temast lühem, kiitsakas ja küllalt tõmmu. Samuti oli ta põhjakeelel tuntav aktsent juures.
„Vaba päev millest?” küsis Archibald.
„Tegelikult mitte millestki vist,” kehitas kõrbepoeg õlgu. „Kui korralikult kokkuleppe järgi ei maksta ja tegevust pole, siis pidin ise endale meelelahutust otsima.”
„Ah nõnda,” ütles Archibald. „Kui ma nüüd õigesti aru saan, tulid sa neid pabereid tagasi müüma?”
„Oh ei, mis minul nendest, ärge minust nii halvasti ka mõtelge,” vaatas Shalif korteris ringi. See näis olevat tavaline pisike odava üüriga kahetoaline, milletaolisi äärelinna üürimajades ohtrasti leidus.
„Millega me siis oleme külaskäigu ära teeninud?” küsis Archibald.
„Ei noh, ma tõin teie paberid tagasi, aga see seiklus tekitas uudishimu,” laiutas Shalif käsi. „Te tegelete siin millegi põnevaga ja ma lihtsalt mõtlesin, et kuna mul nii igav on…”
Flandal turtsatas kuuldavalt. Archibald muigas. „Sa ju vaatasid pabereid, eks ole? On inimesi, keda huvitavad kuningakojale lähedaste maagide oskused, aga kes ei viitsi neid ükshaaval küsitlemas käia. Nõnda nad eelistasid maksta selle eest, et see välja uuritaks.”
„Huvitavad inimesed,” nentis Shalif.
„Kindlasti,” noogutas Archibald. „Aga neile ei meeldi ennast esitleda, mõistad?”
„Minuga ei pea rääkima nagu mingi hariliku suliga,” tegi kõrbepoeg solvunud näo.
„Ja milles on teie vahe?” nähvas haldjavereline esikulävelt küsida.
„Te saite oma paberid tagasi,” ütles Shalif.
„Ja sina üritad praegu rohkemat teada saada,” sõnas Archibald rahulikult. „Loodad pisikese kala abil suure havi püüda.”
„Ei, tegelikult ma tahtsin teha ettepaneku mind kampa võtta, kui teil siin midagi huvitavat toimub,” pakkus kõrbepoeg.
„Meil juba oli põnev kohtuda, aitäh,” sõnas sõdalane muiates.

Ära saadeti kõrbepoeg umbes sama kombekalt kui kirpe täis peni uksest välja juhatatakse. Härrased noogutasid talle hüvastijätuks viisakalt, kuid üldse mitte sõbralikult. Shalif ei viitsinud isegi ukse taha kuulama jääda, vaid jalutas minema uut õnne otsima, sealjuures hoolega vaadates, et vana uuesti sülle ei kukuks.

Nad vahetasid hobuseid nii tihedalt kui said. Mia ei koonerdanud maksmisega. Kui vaja, siis vaja, küllap on tal aega uued mündid teenida. Öömaja otsisid nad endale siis, kui kumbki enam edasi minna ei jaksanud. Enne kuumaksköetud kõrtsikambris asemele vajumist laskus Ran põlvili ja kummardas Miale sügavalt, võttis siis rüüservast kinni ja surus selle endale põse vastu. Mia naeratas ja lükkas poissi ettevaatlikult ja sõbralikult aseme poole. Vajus ise teisele narile.

Üleväsimusest magasid nad mõlemad sisse. Mia ärkas Rani köhimise peale. Nüüd oli tal ka see mure hoolitseda. Mia oigas mõttes – nad polnud veel Dullstrandiski. Ta proovis, kas ühekäeline poiss ehk siis tema keelest aru saab, kui aeglaselt rääkida. Näis, et mõne üksiku sõna, ja sellest polnud palju abi, sest vastuseid ei mõistnud jällegi Mia ise. Ta proovis Lõuna-Athaia haldjakeelt… no see ei läinud kuidagi. Tüdruk tahtis teada, mis selle Valaga lahti, miks õieti nad niiviisi ülepeakaela läbi külma ja lume haldjate piirilinna kiirustavad. Ilmselt sai poiss viimaks ta küsimustest aru. Ta silmitses Miat kõhklemisi, jäi siis mõttesse ega vastanud lõpuks midagi. Isegi pilgu pööras kõrvale. „Vala?” kordas Mia nõudlikult. Ran justkui kartis kõnelda ning samas oli tal piinlik, et ta midagi ei räägi. Mia katsetas viimases hädas Unustuse ja Meenutuse templiga. Ran vaatas talle juhmilt otsa. „Oeh, on ikka raske,” ulgus Mia mõttes. Ran osutas Mia flöötidele. Nüüd oli tüdruku kord juhmilt vastu vahtida. Ta üritas mälust välja kaevata kõiki kohti, mis võinuks ta muusikaga seostuda. Ran joonistas sõrmega oma laubale tillukese täpi ning vaatas talle häbelik-küsivalt otsa. Mia osutas flöödi huulikule. Ran raputas pead, tõmbas sõrmega põiki üle lauba ning joonistas uuesti täpi. Mia näitas talle oma sõrmust. Ran ohkas, raputas pead ning loobus edasi suhtlemast.
Mia nuputas edasi. Võis see olla mingi jumala märk? Ta üritas meelde tuletada kõiki jumalaid ja vaime, kellest midagi kuulnud oli. Kõrgel nende pea kohal tiirutas suur lind. Ronk oli vist loobunud neid saatmast. Mia vaatas silmi kissitades üles. Tema meelest lendas seal kotkas.
“Vala – millal?” kordas Mia murelikku nägu tehes.
Ran silmitses teda. Kõik, mida ta kehakeel vastas, oli „kiire”.