… hullult asjaliku blogi.
Shalifi uued tuttavad
30. aprill 2007 kell 20:45 (Brettonia)
„Kas sulle siis ei meeldi tantsida?” küsis Shalia üllatust teeseldes.
„Kas sa mu varustusele oled mõne pilgu heitnud?” kaebas kõrbepoeg. Tantsida oli muidugi tore, aga selle tegevuse juures ei läinud vaja ei heast terasest mõõka, kuninga enda relvakambrist pärit turvist, viskenuge, pistoda, siidnööri ega muud kõrgema klassi varustust, mille üle Shalif nii uhke oli.
„Mis su varustusel viga?” küsis naine toonil, mis reetis, et võhik ta sel alal pole.
„Selles see mure ongi, et see on väga hea varustus,” vastas Shalif. „Hullult nukker on, kui ma pean sellega vaid molutama vahipostil, kus midagi ei toimu. Kui toimuks, siis ma kiitleksin praegu, et tore oli ja tahaks veel…”
„Küllap hakkab toimuma,” lubas Shalia veendunult, naerusäde silmis. „Kui sul oodates igav peaks olema, siis vaata see Caliria üle, et kes ta sihuke on ja kust pärit. Mulle ei meeldi kahtlase päritoluga soosikud.”
Järgmise päeva pärastlõunal tal vedas. Caliria kinnine saan peatus tänava ääres, daam avas ukse ning pagariäri juures tänaval passinud haldjavereline astus lähemale, just nagu oleks just seda saani oodanud. Caliria ulatas talle peotäie mingeid sedeleid, tõmbas ukse kinni ja sõitis edasi. Haldjavereline sammus edasi, nagu poleks midagi juhtunud, ise pabereid käigult põue toppides. Nüüd tegutses kõrbepoeg kärmelt. Enne veel, kui võõras oma toppimistööga ühele poole sai, oli Shalif ta kõrval, rabas suurema osa pakist mehel käest ning pistis jooksu. Tema üllatuseks ei tõstnud haldjavereline lärmi ega jooksnud talle pikemalt järele kui tänavanurgani, seal aga hääletas rendisaani ning sõitis hoopis teisele poole.
Linnaliiklus oli seal keset päeva üsna tihe ning saan ei saanud eriti suurt kiirust üles võtta. Shalifil õnnestus endalegi sõiduk hankida, enne kui järelejooksmisest võhm väljas. Saanis oli tal aega pabereid lapata. Neil olid nimed, peamiselt naiste omad, ja märkmed selle kohta, kes millist maagiat oskab ning mida kellegi kohta öeldud on. Ilmselt oli kirjutatud püstijalu, sest käekiri oli segane ning mõnest sõnast ei saanud Shalif üldse aru. Mõnes kohas oli tint laiali läinud ja sedelid olid üsna kortsus, nagu oleks neid kleiditaskus tassitud.
Haldjavereline laskis oma sõiduki minema äärelinnas, tegi seal veel paar haaki ning astus viimaks kahekorruselisse üürimajja sisse. Kui juba, siis juba, mõtles Shalif ning läks talle järele. Ta ootas välisuksel, kuni haldjavereline teisele korrusele läks, ning hiilis siis ka ise üles. Koridor oli hämar, kuid ühe ukse tagant kostis rahutuid hääli. Shalif naeratas endamisi ning koputas. Kõigepealt oli hetk hauavaikust, siis aga avas ukse pikk heledapäine sõdalane, nii aastat kolmekümnene. „Palun,” ütles Shalif ning ulatas talle sedelipaki. „Kas teie kaotasite selle?”
Mees jõllitas teda üllatunult, kuid paberid võttis vastu kohe, kui oli neile pilgu heitnud. Siis küsis, kellega on tal au suhelda.
„Kas ma tohin sisse astuda?” küsis kõrbepoeg süütu naeratusega. Sõdalase selja taha ilmus vihase näoga haldjavereline, kes mõõgapidet pigistades oma pahameelt alla surus. Kõrbepoja naeratus venis veel laiemaks. Vaat see oli juba meelelahutuse nime väärt.
Mehekolakas astus kõrvale ning järgnes Shalifile tuppa. Haldjavereline jäi esikusse ukse kõrvale, otsekui kartes, et sellest kohe veel mõned kõrbepojad sisse astuvad. Sõdalane silmitses külalist ning osutas vanale tugitoolile akna all. Luksuslikult need kaks ei elanud.
Shalif pööras pilgu haldjaverelisele. „Vabandust, aga ma ei suutnud kiusatusele vastu seista.” Too kirtsutas nina ja küsis nipsakalt, kas elukutse mõjutab nii palju.
„Ei, täitsa õnnemäng tegelikult,” seletas Shalif.
„Kihlveod või täringud?” nähvas haldjavereline kõrgilt.
„Tüütu,” vangutas kõrbepoeg pead.
„Ja mis pole tüütu?” uuris too teine.
„Noh, see praegune olukord näiteks,” naeratas Shalif. „Mul oli hirmus igav ja lootsin elu põnevamaks teha. Praegu on küll täitsa tore.”
„See on mingi hull!” oletas haldjavereline toalävelt.
Heledapäine rüütel tegi pisut hapu näo, astus siis lähemale ning sirutas käe. „Archibald Carpas. Tänan, et paberid tagastasite.”
„Shalif. Mul on täna vaba päev,” vastas kõrbepoeg naeratades.
Archibald vaatas nõudlikult haldjaverelise poole. „Flandal Minosh,” ütles too mõrult ning pani käed rinnale risti. Shalif silmitses teda. Minosh oli temast lühem, kiitsakas ja küllalt tõmmu. Samuti oli ta põhjakeelel tuntav aktsent juures.
„Vaba päev millest?” küsis Archibald.
„Tegelikult mitte millestki vist,” kehitas kõrbepoeg õlgu. „Kui korralikult kokkuleppe järgi ei maksta ja tegevust pole, siis pidin ise endale meelelahutust otsima.”
„Ah nõnda,” ütles Archibald. „Kui ma nüüd õigesti aru saan, tulid sa neid pabereid tagasi müüma?”
„Oh ei, mis minul nendest, ärge minust nii halvasti ka mõtelge,” vaatas Shalif korteris ringi. See näis olevat tavaline pisike odava üüriga kahetoaline, milletaolisi äärelinna üürimajades ohtrasti leidus.
„Millega me siis oleme külaskäigu ära teeninud?” küsis Archibald.
„Ei noh, ma tõin teie paberid tagasi, aga see seiklus tekitas uudishimu,” laiutas Shalif käsi. „Te tegelete siin millegi põnevaga ja ma lihtsalt mõtlesin, et kuna mul nii igav on…”
Flandal turtsatas kuuldavalt. Archibald muigas. „Sa ju vaatasid pabereid, eks ole? On inimesi, keda huvitavad kuningakojale lähedaste maagide oskused, aga kes ei viitsi neid ükshaaval küsitlemas käia. Nõnda nad eelistasid maksta selle eest, et see välja uuritaks.”
„Huvitavad inimesed,” nentis Shalif.
„Kindlasti,” noogutas Archibald. „Aga neile ei meeldi ennast esitleda, mõistad?”
„Minuga ei pea rääkima nagu mingi hariliku suliga,” tegi kõrbepoeg solvunud näo.
„Ja milles on teie vahe?” nähvas haldjavereline esikulävelt küsida.
„Te saite oma paberid tagasi,” ütles Shalif.
„Ja sina üritad praegu rohkemat teada saada,” sõnas Archibald rahulikult. „Loodad pisikese kala abil suure havi püüda.”
„Ei, tegelikult ma tahtsin teha ettepaneku mind kampa võtta, kui teil siin midagi huvitavat toimub,” pakkus kõrbepoeg.
„Meil juba oli põnev kohtuda, aitäh,” sõnas sõdalane muiates.
Ära saadeti kõrbepoeg umbes sama kombekalt kui kirpe täis peni uksest välja juhatatakse. Härrased noogutasid talle hüvastijätuks viisakalt, kuid üldse mitte sõbralikult. Shalif ei viitsinud isegi ukse taha kuulama jääda, vaid jalutas minema uut õnne otsima, sealjuures hoolega vaadates, et vana uuesti sülle ei kukuks.
Lumetorm
30. aprill 2007 kell 20:40 (Igasugust)
… on siin terve päeva möllanud ega näita vaibumise märke. Talvel küll niisugust polnud igatahes. Õhurõhk on nii madal, et midagi teha ei jaksa, ainult teki all poolteadvuseta seisundis vedelda.
Viimastel päevadel on palju ajalehti lugeda saanud. Avastasin, et EPL on tüki asjalikum leht kui Postimees, mis peamiselt massihüsteeriat kütab. Kunagi häiris see, et EPL-s kommenteerimiseks pidi sisse logima, aga nüüd on näha selle reegli plussid. Mis siin ikka öelda – rahvast suunatakse praegu rõõmsasti üheparteisüsteemi (reformil ja IRL-il on ainult sümboolne vahe minu meelest) ja sinna ta hõisates ka tormab, uskudes, et kui seepi nimetada šokolaadiks, siis see ka on šokolaad. Mis kodusõda meil siin peamiselt käib? Õigeparteilaste ja teisitimõtlejate vahel, eks ole.
Kui jätta kõrvale kõik õigused ja õigustused ja emotsioonid ja põhjendused – mis meile siis järgi jääb? Jääb ühel maatükil valitsev rahvas ja alluv rahvas. Olukord pöördus ning valitsev ja alluv vahetasid kohad. Koos kohavahetusega vahetus ka mõtteviis. Nii lihtne see ongi. Valitsejad on võimul ja üritavad vähemust allutada, ükskõik kas parasjagu on Vestman all ja Piibeleht peal või vastupidi. Vähemus hakkab vastu sellega, et üritab kõigi vahenditega iseendaks jääda. Mida suurem on surve, seda suurem on vastupanu. Ükskõik, kumb on all, ikka otsib alumine endaksjäämiseks tuge mälestustest ja teeb vanast allesjäänut enda jaoks pühaks ja hoolitseb, et noorem põlvkond ei sulanduks. Nemad teevad praegu kõike sedasama, mida tegime meie nende võimu all – hoiduvad valitsejarahvuse osaks saamast. Ja meie teeme praegu sedasama, mida meilt nende võimu all nõuti – nõuame, et nad muutuksid meieks. Ja kui ebameeldiv see ka poleks, oleks rumalus faktidest mööda vaadata.
Ma ei tea, mina küll näen ohtu selles, et meil on jälle üks valitsev partei, kes ei tee ühtegi viga, ja üks jumala asemikust juht. Noorem põlvkond lihtsalt pole sel ajal elanud, et nüüd toimuvat ära tunda.
“Postimehe” päeva pärl
29. aprill 2007 kell 12:14 (Igasugust)
“Politseinikud suhtlevad aga tütarlastega ja abistavad turiste ehk päris niisama nad ei seisa.”
http://www.postimees.ee/290407/esileht/siseuudised/257806_1.php
Okei, sellest turistide abistamisest ma saan aru, aga see esimene…?
Ühekäeline Ran
27. aprill 2007 kell 18:58 (Brettonia)
Nad vahetasid hobuseid nii tihedalt kui said. Mia ei koonerdanud maksmisega. Kui vaja, siis vaja, küllap on tal aega uued mündid teenida. Öömaja otsisid nad endale siis, kui kumbki enam edasi minna ei jaksanud. Enne kuumaksköetud kõrtsikambris asemele vajumist laskus Ran põlvili ja kummardas Miale sügavalt, võttis siis rüüservast kinni ja surus selle endale põse vastu. Mia naeratas ja lükkas poissi ettevaatlikult ja sõbralikult aseme poole. Vajus ise teisele narile.
Üleväsimusest magasid nad mõlemad sisse. Mia ärkas Rani köhimise peale. Nüüd oli tal ka see mure hoolitseda. Mia oigas mõttes – nad polnud veel Dullstrandiski. Ta proovis, kas ühekäeline poiss ehk siis tema keelest aru saab, kui aeglaselt rääkida. Näis, et mõne üksiku sõna, ja sellest polnud palju abi, sest vastuseid ei mõistnud jällegi Mia ise. Ta proovis Lõuna-Athaia haldjakeelt… no see ei läinud kuidagi. Tüdruk tahtis teada, mis selle Valaga lahti, miks õieti nad niiviisi ülepeakaela läbi külma ja lume haldjate piirilinna kiirustavad. Ilmselt sai poiss viimaks ta küsimustest aru. Ta silmitses Miat kõhklemisi, jäi siis mõttesse ega vastanud lõpuks midagi. Isegi pilgu pööras kõrvale. „Vala?” kordas Mia nõudlikult. Ran justkui kartis kõnelda ning samas oli tal piinlik, et ta midagi ei räägi. Mia katsetas viimases hädas Unustuse ja Meenutuse templiga. Ran vaatas talle juhmilt otsa. „Oeh, on ikka raske,” ulgus Mia mõttes. Ran osutas Mia flöötidele. Nüüd oli tüdruku kord juhmilt vastu vahtida. Ta üritas mälust välja kaevata kõiki kohti, mis võinuks ta muusikaga seostuda. Ran joonistas sõrmega oma laubale tillukese täpi ning vaatas talle häbelik-küsivalt otsa. Mia osutas flöödi huulikule. Ran raputas pead, tõmbas sõrmega põiki üle lauba ning joonistas uuesti täpi. Mia näitas talle oma sõrmust. Ran ohkas, raputas pead ning loobus edasi suhtlemast.
Mia nuputas edasi. Võis see olla mingi jumala märk? Ta üritas meelde tuletada kõiki jumalaid ja vaime, kellest midagi kuulnud oli. Kõrgel nende pea kohal tiirutas suur lind. Ronk oli vist loobunud neid saatmast. Mia vaatas silmi kissitades üles. Tema meelest lendas seal kotkas.
“Vala – millal?” kordas Mia murelikku nägu tehes.
Ran silmitses teda. Kõik, mida ta kehakeel vastas, oli „kiire”.
Mustad ja valged, meie ja nemad
27. aprill 2007 kell 16:56 (Igasugust)
Noh, seda pole vist kellelegi vaja seletada, et pronksisõda üks suur troonide mäng on ning sellena ma seda ka võtan. Murelikuks teeb hoopis teine nähtus.
Meie maailm on juba mõnda aega olnud mustvalgeks ajupestud. Noh, mõni roheline viirg on hakanud viimasel ajal sisse trügima ning värvilise mulje jätmiseks kõneldakse teinekord ka lillast – aga muus osas on juba aastaid valitsenud ainult must ja valge, meie ja nemad. Ajupesu maht on olnud hirmutavalt tulemuslik. Meil on kogu aeg aktiivsed vaenlased tegutsemas nii omas riigis kui väljaspool täpselt nagu nõuka ajal – ajakirjanduse tekstid ja toon on peaaegu üks-ühelt samad, mis nõuka ajal lääne imperialismi ja kogu aeg riiki õõnestavate rahvavaenlaste kohta, ainult nimed on muudetud ning parem ja vasak pool ära vahetatud. Kogu erinevus. Kui sa pole sajaprotsendiliselt meie usku, siis oled sa valel poolel (seda ideoloogiat peaksid vanemad inimesed veel hästi mäletama). Inglid ja kuradid, lääs ja ida. Ainult säravvalge ja sünkmust. Aga see pole peamine, millest ma siinkohal mõtlen.
Vaadates-kuulates “rahva arvamust” kommentaaridest ja mujalt, väidan oma mälu ja kogemuste alusel, et praeguste arvajate-kommenteerijate rõhuv enamus
- mõtleb täpselt sama ideoloogilise mehhanismi alusel, mis venelased siin okupatsiooniajal
- kasutab sama kirglikult samu väljendeid, mis venelased siin okupatsiooniajal (tõlgituna muidugi)
- põhjendab oma arvamust samade mõtete ja sõnadega kui venelased siin okupatsiooniajal
- on täis sedasama pimedat ja ajudeta vihkamist mis venelased siin okupatsiooniajal. Eriti lahe on vaadata kristlikku vihkamist.
- teavad vastaspoolest sama vähe kui venelased okupatsiooniajal ning ka huvituvad sama vähe
Ning teisitimõtlejad on enamasti vait, et mitte sattuda mustade sekka just nagu nõuka-ajal.
järelikult:
“meie” mõtleb nagu “nemad”
“meie” räägib nagu “nemad”
“meie” suhtub nagu “nemad”
“meie” usub nagu “nemad”
“meie” hoiab hoolikalt, et vana vihkamise leek ei kustuks, just nagu “nemad”
Mille poolest “meie” siis “nendest” erineb?
Selle poolest, et “meie” on õiged ja “nemad” valed.
Sellel eesti mehel, kes märulis eesti politsei käest peksa sai selle eest, et oma maja ise kaitsta üritas, oli muide Postimehes paari päeva eest väga asjalik artikkel. Mees ütles välja selle, mida suurem jagu endale tunnistada ei julge: et pronksisõda on venelastele ärategemise nauding. Selle eest üritasid eestlased ta kommentaarides kõige naha ja karvadega ära süüa.
Kui Venemaa poleks olnud möödunud sajandi alguses nii räigelt parempoolne riik, poleks Lenin seal elu sees võimule pääsenud. Seda suppi sööme siiani, eks ole.
On mõnel ikka äriideed
26. aprill 2007 kell 17:49 (Igasugust)
Tuhanded rikkad jaapanlannad on sattunud pettuse ohvriks, uskudes, et neile müüdud lambatalled on miniatuursed puudlid.
Suurbritanniast ja Austraaliast imporditi Jaapanisse suuri lambatallede karju, et neid siis internetis kõrge hinnaga puudlite pähe maha müüa, kirjutab stuff.co.nz. (ja sellele toetudes Postimees)
Vale tuli päevavalgele, kui kohalik filmitäht Maiko Kawakami kurtis ühes jutusaates, et tema puudel ei haugu ega söö koeratoitu.
Naine näitas saatejuhile oma lemmikust fotosid ja sai šoki kui kuulis, et pildil pole mitte puudel, vaid lambatall.
Pärast seda saadet on paljud jaapanlannad politseisse avalduse teinud, et ka nendele Sapporo internetifirma vahendusel müüdud loomad pole mitte puudlid, vaid lambad.
Üks sellise lemmiklooma ostnud paar sai pettusest aru siis, kui nad läksid loomade ilukliinikusse ning neile öeldi sealt, et nad ei saa lõigata puudli küüsi, kuna tegemist on hoopis lamba sõrgadega.
Lambaid müünud firma Poodles AS Pets on nüüdseks suletud. See firma sai pettuseks idee sellest, et Jaapanis on lambad üsna haruldased ja suurem osa inimesi ei tea, millised need loomad välja näevad.
Nääklejad
26. aprill 2007 kell 17:31 (Igasugust)
Põnn: “Kas ma võin sinult ühe kommi näpata.”
Higgins: “Võid küll, näppa kaks.”
Põnn võtab kaks kommi ja teatab: “Aitäh. Tead, sa oled ikka eriti ülbeks läinud.”
Köhatõbi
25. aprill 2007 kell 9:49 (Igasugust)
Põnn tuli laupäeval maalt, palavik 38,3. Arvasin, et oskas end ära külmetada, ilm oli vihmane ja külm. Ei saanud esmaspäeval kooligi, kurk haige, köha ja nohu selline, et anna aga olla. Täna istub kah kodus, et homseks olümpiaadiks vormis olla.
Ja arvake ära, mille peale ma täna vastu hommikut üles ärkasin? Et kurk on kinni ja köhatama ajab. Nii et pole siin külmetamisega midagi pistmist, viirusevärk puha.
No Time Like a Show Time
24. aprill 2007 kell 16:54 (Tõlketöö)
Ehk siis Hermuxi seikluste kolmas raamat…
Hermux astus papagoile lähemale. Ta polnud kunagi kõhurääkija nukku lähedalt näinud ning nuputas, kuidas täpselt kinnas võiks töötada. „Väga teravmeelne!” mõtles ta, sest ei näinud mingeid traate ega vardaid. Ta pidi just lähemale kummarduma ja kinda sisse piiluma, kui papagoi silmad avas.
Hermux põrkus tagasi.
„Otsid midagi või?” küsis papagoi.
Hermuxil pidi kõigepealt süda ehmatusest seisma jääma ja siis hakkas see ägedalt kloppima.
„Mi-mi-mida?” küsis ta.
Papagoi silmitses Hermuxit külma klaasise pilguga.
„Ma küsisin, kas otsid midagi!”
„Aga sa ei saa ju rääkida!” puterdas Hermux. „Sa oled topis!”
„Ilmselt mitte nii topis kui pealt paistab!” teatas papagoi ning pani siis uuesti silmad kinni. Tardunud lind kükitas tuimalt tühja kinda peal. Kas Hermux oli seda kõike ette kujutanud?”
Sel hetkel, kui ta ettevaatlikult oma sõrme linnu pea poole sirutas, haaras kondine käpp tal tagantpoolt kaelast kinni. Hermux karjatas hirmust ja valust ning pöördus kähku ringi.
„Mida te siin teete?” nõudis karihiir temalt aru. Tema pisikestes silmades lõõmas vihatuli. „Ma palusin teil minu topist valvata, mitte seda näppida! Mitte keegi peale minu ei puuduta Termindi! Mitte keegi!”
„Ma… ma…” Hermux tõepoolest ei teadnud, mida ta peaks ütlema. Ta ei teadnud sedagi, mida üldse asjast arvata. „Ma… alustas ta uuesti. „Ma olin lihtsalt uudishimulik,” pressis ta viimaks üle huulte.
„Noh, ärge edaspidi enam nii uudishimulik olge!” sisistas karihiir. „Ma olen teid hoiatanud!”
Nende suhtlemise katkestas vali aplaus. Furry ja Findleri etteaste oli lõppenud.
Kui eesriie sulgus, tormasid neist taas mööda tunkedes koopaoravad.
„Jalust!” karjusid nad Hermuxit teelt tõugates. Seekord olid neil kaasas mopid, harjad ja prügikühvlid. Sel ajal kui koopaoravad tormasid pirukasõja laga kasima, tuli siil tagasi.
„Lähme nüüd,” ütles ta Hermuxile. „Varmint ootab teid.”
Hermux sirutas käpa kõhurääkija poole.
„Nii ehk naa oli meeldiv teiega tutvuda,” sõnas ta.
Kõhurääkija ei teinud temast välja.
Oaf läks edasi ja Hermux kõmpis talle järele. Lava tagaseina juures oli trepp, mida mööda nad üles läksid, kuid Hermux ei suutnud vastu panna kiusatusele veel viimast korda kõhurääkija ning tolle nuku poole tagasi vaadata.
Karihiir seisis samas kohas, kuhu ta neist maha oli jäänud. Ta pea oli rinnale langetatud ning peos hoidis ta midagi, mis nägi välja nagu suuremat sorti münt. Ta hõõrus münti, siis tõstis selle huulte juurde ja suudles seda.
Tema kõrval istus papagoi tuimalt oma õrrel. Siis tegi lind ühe silma lahti, vaatas Hermuxile otsa, noogutas pead ja… pilgutas talle silma
Chloe on lehes!
23. aprill 2007 kell 6:21 (Igasugust)
Uskumatu
19. aprill 2007 kell 13:28 (Igasugust)
… aga Äripäev saadab spämmi. Telli ja võida telekas või Äripäeva poole aasta tellimus. No tänan. Ja veel väidavad, et ma olla spämmi saamiseks nõusoleku andnud. See osa tekstist on muidugi eriti põnev:
See kiri on saadetud Tele2 poolt kõigile mail.ee kasutajatele, kes selleks oma nõusoleku andnud. Kui Te ei soovi tulevikus saada infot erinevate pakkumiste kohta, siis saatke palun e-posti kiri aadressile…
Ühesõnaga Tele2 andis kelleltki küsimata nõusoleku ära ja kui sa ei taha Äripäeva reklaami, siis jama ise… Huvitav, Õhtuleht ja Kroonika pole ennast veel sedakaudu pakkunud, ehkki neilt võiks seda esmajärjekorras oodata.
Püha müristus
19. aprill 2007 kell 10:03 (Igasugust)
…milleni on inimkond jõudnud…
USA Oklahoma osariigi seadusandjad vaidlevad selle üle, kas arbuus kuulub juur- või puuviljade hulka.
Vaidlus sai alguse sellest, et Oklahoma kuulutas arbuusi osariigi ametlikuks köögiviljaks, kirjutab STT.
Osa elanikke on arvamusel, et arbuus on puuvili. Senaator Don Barrington leidis aga, et arbuus on nii juur-kui ka puuvili.
«Seda mahlakate viljadega rohttaime kasvatatakse maapinnal ja mitte puu otsas. Kuid mitte mingi seadus ei keelda seda nii puu- kui ka juurviljaks nimetamast,» sõnas senaator.
Tekst on pärit Postimehest. Et kui ükski seadus ei keela kartulit puuviljaks pidamast, siis ongi puuvili? Nojah, porganditega oli vist juba jama Euroliiduga. Täpselt ei mäleta, aga need vist tuligi puuviljadeks kirjutada, et mahla võiks toota – no midagi sinnakanti igatahes oli.
Ja see, et osa elanikke peab seal arbuusi nagunii puuviljaks… no see räägib juba midagi haridustaseme kohta. Sama hästi on juurviljad kõik taimed, millel on juured, eks ole.
Täitsa tavaline elu
19. aprill 2007 kell 6:29 (Igasugust)
Töö, puudelõhkumine, väljaskäimisest õhetav nahk, kolm armastavat kassi, kella kolmeni öösel suure kambaga Troonide mängu (mis on tõesti hea, eriti viiekesi mängides).
