30. juuni 2007 kell 14:49 (Kassloomad)
… leidsin ka midagi hoopis muud, nagu pilte otsides ikka juhtub. Näib, et täna on täielik kassitemaatika päev. 
http://lemonodor.com/archives/001388.html Soovitan peale piltide nautimise lugeda ka kommentaare, seal on pikk ja lõbus selgitus toimuva kohta. (Yesterday I had one cat-induced thermal shutdown of that machine, plus one ctrl-paw-delete. )
Ühtlasi viidatakse sel lehel ka kavalale leiutisele, mis kõlbab ühtviisi hästi nii kasside kui väikelaste tarbeks. Ainult juttu kasse häirivate/peletavate helide kohta ei tasu tõsiselt võtta, sest meie kaks vorsti ei liigutanud nende peale voodis kõrvaotsagi ja magavad edasi, tagumikud vastamisi.
http://www.bitboost.com/pawsense/
2 kommentaari
30. juuni 2007 kell 8:03 (Kassloomad)
Lisa kommentaar
29. juuni 2007 kell 21:33 (Igasugust, Kassloomad)
Vanemate peresse on tulemas uus liige, kasside varjupaigast. Näib, et armastus esimesest silmapilgust. Isa pole mul küll eluaeg kassisõber olnud, aga protestima ka ei hakanud. Tsiteerides põnni:
”ta on juba ära harjunud meie loomaarmastusega. kõigepealt kass, siis üks merisiga kellest sai kaks ja edasi juba 5 ja siis veel kartuli mardikad, noh mida sa veel ootad”
See on muidugi tavaline, et põnn mööda loomafoorumeid ja varjupaikade kodulehti kolab ja tema selle pildi leidiski tegelikult, aga hakkasin linki vaadates ka ise kasside turvakodu tegemisi uurima, lugesin galeriidest piltide juurest loomade iseloomustusi ja elusaatusi ja tekkis tahtmine hommikul panka minna ning neid natuke aidata. Ehk tekib see tahtmine ka mõnel blogilugejal, kui ta on turvakodu pildigaleriides natuke ringi jalutanud. Varsti on sügis käes ning kevadel mänguasjaks võetud kassipojad hakkavad varjupaika jõudma. Jälle rohkem suid toita ja iga kroon abiks. Isegi väike annetus laseb kellelgi oma kõhu täis süüa.
http://www.kassideturvakodu.ee/viewpage.php?page_id=1
Lisa kommentaar
29. juuni 2007 kell 15:55 (Tõlketöö)
Kõigi pilgud pöördusid Beulithile.
„Ma kuulsin plahvatust;” ütles too.
Isa tormas tema juurde. „Oled sa terve? Mis sinuga ometi juhtus?”
„Ma ei teagi täpselt,” vastas tütar. „Mis siin juhtus?”
„Ei midagi,” ütles isa. „Lihtsalt pomm plahvatas.”
„Pomm?” küsis hiirepiiga hämmeldunult.
„Tähtis on see, et sina oled terve,” sõnas Nip. „Kus sa üldse olid?”
„Ma olin kinni seotud,” vastas Beulith. „Väga imelik lugu. Vaheajal toodi mulle teade. See oli kõhurääkija Binterilt. Mingi hädaolukord. Läksin lava taha ja seal oli ta õpipoiss. Ta käitus imelikult. Ütles, et me peame rääkima, aga teatrist väljas. Ma ei saanud temast üldse aru. Ma ei tahtnud kuhugi minna. Aga ta sundis mind. Tal oli relv.”
„Relv!” Varmint läks raevu. „Ma tapan ta ära.”
„Ei! Mina ise!” ütles Nip.
„Isa! Nip! Ta ei teinud mulle viga.”
„See mind ei huvita!”
„Mind ka mitte!”
„Me jalutasime siit umbes kvartali kaugusele. Siis ta sidus mu kinni. Ütles, et tahab, et minuga midagi ei juhtuks. Lisas veel, et kunagi kohtume taas. Siis suudles mind ja laskis jalga. Viis minutit hiljem kuulsin plahvatust. Pomm! Mida see kõik tähendab? Mis siin toimub?”
Homme lõpeb juunikuu ja Hermuxi seiklusi on jäänud tõlkida umbes ühe tööpäeva jagu. Ja siis tere taas, Tom, Hester ja teised.
Lisa kommentaar
28. juuni 2007 kell 16:10 (Igasugust)
Ega see meeldiv protseduur ole, aga see oli vaid pool rõõmu. Teise poole meelelahutusest tekitas tohter, selline kõrendist härrasmees, kes pidas mulle kolmveerandtunnise loengu oma maailmavaatest ja elufilosoofiast, kulutades mulle määratud ajale lisaks veel poole järgmise patsiendi ajast.
Mida ma siis teada sain? Kõigepealt ja peamiselt ja mitmeid kordi korratuna seda, et söömine on inimestel sissetreenitud sõltuvus, umbes nagu narkotsipanek. Et kui inimesed söögile ei mõtleks, siis poleks neil seda ka üldse vaja. Tegelikult peaksid inimesed sööma mitte rohkem kui kord päevas ja minusugune paks mitte tihedamalt kui ülepäeviti. Jogurti söömine on enese nuumamine, kuna selles on jahu, suhkur ja kõik muud pahad asjad. Ookeiii… Edasi läks veel huvitavamaks. Selgus, et ka vedelikke juua ei tohi, sest see on enese nuumamine. Vaat selles punktis hakkas miskipärast kummitama hiljuti nähtud dokfilm kahest katsealusest, kes kiiret kaalulangetamist proovisid ning kolme nädalaga peast imelikuks minema hakkasid umbes samas tempos kui kaal langes. Juba teisel kaalulangetamisnädalal nautisid nad sooltepesu ega suutnud enam muust mõelda kui et kuidas oma viiekümnest ja vähemast kilost veel midagi maha võtta. Igatahes näis tohter siiralt ja kirega põlgavat kõiki inimesi, kes söövad.
No ma saan aru, et kui asja väga laia filosoofiaga võtta, siis põhimõtteliselt on tal õigus – maailma kõik hädad tulevad sellest, et inimesed söövad, sõjad kaasa arvatud. Kui ükskord minema pääsesin (hambaid kiristades, sest sel hetkel sõitis esimene buss kodu poole bussijaamast minema ning mind ootas kolm tundi tühja linna peal trampimist), raputasin end mõttes nagu duši alt tulnud hani ja läksin Du Nordi kartulisalatit sööma. Ja kas teate, ma kavatsen täna veel süüa ning homme ka. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, et kehakaalust kümmekond kilo maha võtta, aga natuke tervet mõistust ilma fanatismita ei tee kah paha.
Lisa kommentaar
27. juuni 2007 kell 11:53 (Igasugust)
Shadow says: mis su mardikavastsetest sai?
Kelly says: kasvavad
Shadow says: ja mis sa nendega peale hakkad pärast?
Kelly says: kasvatan, ega ma neid sööma ei hakka
Shadow says: ja sügisel?
Kelly says: ei tea
Shadow says: ma ka ei tea
Kelly says: hakkan kartuliga söötma või toas kartuli lehti kasvatama
Shadow says: sa ei mõtle neid ometi koju tuua?
Kelly says: mis sa siis mõtlesid, et lasen nad vanaema kartuli põllule lahti või?
Shadow says: vaata mina ei tea küll, mida sa mõtlesid
Kelly says: ma ju rääkisin, et toon nad tagasi. kas sa siis ei kuulanud või
Shadow says: ma nagu ei olnud väga nõus sellega
Kelly says: minule sa küll midagi ei maininud, et sa selle vastu oled, et ma nad tagasi toon
Shadow says: ütlesin küll, aga tavaliselt sa pooli asju ei kuule
Kelly says: ma veel ütlesin, et toon nad tagasi sina ainult muretsesid oma kartuli pärast
Shadow says: mis sa arvad, kui kaua need mõned kartulid su karja toita jõuavad?
Shadow says: seal on mingi kümmekond kartulitaime, kuu ajaga on need paljad
Shadow says: või isegi rutem
Kelly says: oleksid sa vähemalt midagi öelnud, et see reegel kestab senikaua kuni ma tagasi tulen siis oleks ma kohe hakanud neid mune poole hoolikamalt hävitama
Shadow says: ma ei uskunud küll, et sa neid veel tagasi vedama hakkad
Shadow says: ma ei tea, kui kaua nad palja kartuli peal elavad sügisel või talvel ja kas nad talveund magavad
Kelly says: mis sa arvasid, et ma jätan neid üks päev vastutustuntetult nurka seisama kuni nad ära surevad või
Shadow says: millega sa neid talvel toidad?
Shadow says: ja minul pole aimu, mis kokkulepped teil vanaemaga nende asjus on
Kelly says: minule räägitakse küll koguaeg ainult seda et ma võin neid nii kaua pidada kuni ma neid lahti ei lase
Shadow says: jajah, ja kui kaua see siis on?
Shadow says: ma kardan, et nad surevad sul palja kartuli peal talvel nälga
Shadow says: ja poti sees kartuleid kasvatada ei saa
Kelly says: kas sa oled siis proovinud või
Kelly says: ok mina lähen kiikuma!
Lisa kommentaar
24. juuni 2007 kell 9:51 (Igasugust)
… vaikne ja rahulik. MSN-is on hauavaikus, mitte ühtegi elusat hinge. Lõpetasime just hommikusöögi. Poisid kuulavad muusikat, näpivad kitarri ja loevad raamatuid – ühesõnaga tavaline elu. Uskumatu, aga kahekilosest maasikatordist saime eile neljakesi peaaegu ühe hooga jagu. No tort on muidugi ka ekstraklass nagu Aliide tehtud tordid kõik, paar sentimeetrit pehmet põhja ning mingi 4-5 cm kiht koduse kohupiima ja vahukoore mitte eriti ülemagustatud segu. Värsked maasikad otse peenralt. Ehtne roosiõis keskel.
Ühesõnaga palju õnne sünnipäevaks, kullake.
Lisa kommentaar
20. juuni 2007 kell 12:19 (Tõlketöö)
Pole pöörasemat aega kui etenduseaeg
Terfle sibas oma litrit kandepuurist ära tooma ning veeretas seda just mööda letti edasi, kui uks avanes ja lendorav tuli rutates töökotta. Kullerile jäid kaardid kohe silma ning ta võttis kursi sirgelt nende poole.
„Kahekesi mängite? Või tahate kambakesi? Mulle tundub, et mul täna veab.”
„Vabandust,” ütles Hermux. „Te jäite just viimasele partiile hiljaks. Mida te mulle tõite?”
Lendorav tõi lagedale suure pruuni ümbriku. See oli saadetud Varminti teatrist, kuid käekiri ümbrikul polnud Varminti oma. Hermux tegi saadetise lahti.
„See on Beulithilt,” sõnas ta. „Tänaõhtuse galaetenduse kava.”
Kava kaanele oli kleebitud sedelike:
Kallid Hermux ja Terfle.
See on veel trükisoe. Arvasin, et tahaksite näha.
Beulith
P.S. Vaadake lk 4.
Hermux lappas kähku kava. „Kuulake vaid: Lavakujunduse tegid Hermux Tantamoq ja Terfle.” Ta ulatas lehekülje Terfle’ile näha. „Me võime selle oma albumisse panna.” Siis näitas ta kava Nipile ja viimaks ka lendoravale. „Need oleme meie!” kiitles ta.
„Noh, nüüd kus te nii rikkad olete, panete vist selle töökoja kinni,” nentis kuller.
„Rikkad?” küsis Hermux. „Millal ma rikkaks saada jõudsin?”
„Mina arvasin, et kõik teatritegelased on rikkad.”
„Millest küll selline mõte?”
„Sel kutil oli üpris vinge jahtlaev ja tema töötab ju teatris.”
„Mis kutil?”
„Magner Wooliunil. Ja tema on ainult kõhurääkija õpilane. Ma kujutan ette, et teile makstakse hulga rohkem kui talle.”
„Ah et Magner Wooliun?” tärkas Hermuxis huvi. „Milline jahtlaev tal siis on? Kus see asub? Ja kuidas teie asjast teate?”
„Ah! Me oleme ikka nii uudishimulikud, eks ole?” sõnas lendorav. Ta saba jõnksatas halvustavalt ning mustades silmades säras ahne tuluke. „Sedasorti teavet ei saa odavalt.”
„Ega ma arvanudki,” pomises Hermux. „Palju see maksab?”
„Kümme dollarit.”
„Hästi,” nõustus Hermux. „Ja mida te selle kohta teate?”
„Tean, et tund aega tagasi kutsuti kuller sadamasse. Võtsin sealt saadetise. Seal oligi see Magneri kutt Varminti teatrist. Ta elab jahtlaeval. Väga kallil jahtlaeval!”
„Mis saadetise te sealt võtsite?” uuris Hermux.
„Tantamoq!” tegi kuller haavunud näo. „Te hämmastate mind. Meie töö on rangelt konfidentsiaalne!”
„Kui palju?” küsis Hermux.
„Viisteist.”
„Pange see mu lauale!”
„Ta andis mulle selle.” Lendorav lehvitas Hermuxi nina all ümbrikku, mille saajaks oli määratud Tucka Mertslin. „Ma lähen nüüd sinna.”
Hermux püüdis ümbrikku enda kätte haarata, kuid orav hoidis selle ta käpaulatusest kaugemal.
„Oh mis ulakas! Teiste kirju ei tohi lugeda!”
„Ma pean seda nägema!” ütles Hermux.
„Kakskümmend dollarit.”
„See on väljapressimine!”
„Te tahate, et ma pühalikku tõotust murraksin,” sõnas lendorav.
„Hea küll,” andis Hermux alla. „Andke see siia. Ma võin ümbriku lahti aurutada ning ta ei saa iial teada.”
„Pole vajadust,” arvas kuller. „Ma võin öelda, mis seal kirjas oli.”
Lisa kommentaar
20. juuni 2007 kell 10:42 (Igasugust)
Kelly says:
Ma käisin eile Ene tüdrukutega ühel Ene sõbral külas. seal olid maod, rotid, spanjeli kutsikad ja ka spanjelid ise ning üks vana kolli ja oravad ja kaks varest ning üks harakas ja linnud ja leeguanid ja kilpkonnad ja kassid ja tarakanid ja tarantlid ning paabulinnud ning kitsed
Shadow says:
oh kui palju loomi
Kelly says:
ning veel sisalikud ja gegod
Shadow says:
gekod
Kelly says:
vägev ju
Shadow says:
oojaa
Shadow says:
täitsa loomaed
Kelly says:
ma annaks peaaegu kõik, et seal elada
Shadow says:
kas Roosi ka?
Kelly says:
ei
Shadow says:
kunagi sa rääkisid jah, et pidite külla minema
Kelly says:
ja kõikidel loomadel on super hääd tingimused
Shadow says:
kujutan ette
Shadow says:
sealt saab õppida, kuidas vareseid pidada
Kelly says:
ma olin ainuke kes julges väikest püütonit ja boa madu ja tarakani ning üht teist mürgist madu käes hoida
Shadow says:
seda ma usun jah
Kelly says:
vabandus: üht teist madu käes hoida
Kelly says:
Paraku ei saanud ma peaaegu midagi uut teada kuna ma olin seda kõike juba raamatutest lugenud aga ikkagi oli huvitav
Shadow says:
no loomad ise olid huvitavad
Shadow says:
mis mürgine madu see oli?
Kelly says:
see polnud mürgine madu
Shadow says:
aa, sa enne ütlesid, et mürgine
Shadow says:
kas see oli äkki roninastik?
Shadow says:
neid peetakse kodus
Kelly says:
kogematta
Kelly says:
ma ei tea. ta oli tuhmides värvides kuna ta ajas kesta aga ta oli punase kirju
Shadow says:
väga lahe
Shadow says:
ilmselt mingi troopikamadu siis
Kelly says:
ilmselt
Shadow says:
troopikas elavad maod on hästi eredate värvidega
Shadow says:
mis loomad sulle kõige rohkem meeldisid?
Kelly says:
kõik
Kelly says:
olid maru ägedad
P.S. Võimalikke küsimusi ennetades – põnn saab sügisel 13 aastat vanaks
2 kommentaari
19. juuni 2007 kell 12:36 (Igasugust)
… ma saan aru, et siia blogisse võib Murphy seadusi otsides jõuda küll – aga mida kuradit on sel tegemist politsei andmebaasiga?
1 kommentaar
17. juuni 2007 kell 10:32 (Igasugust)
… juba oma nädal aega koduherilane. Lendab köögiaknast sisse, võtab lahtisest meepurgist suutäie ning välja tagasi. Niiviisi mitu korda päevas. Agressiivne ei ole, kedagi ei tüüta, teab täpselt, mida tahab, kust seda saab ja kus väljapääs on. No las ta siis käib.
5 kommentaari
13. juuni 2007 kell 9:26 (Igasugust)
… kartulimardikas näeb välja selline:
7 kommentaari
12. juuni 2007 kell 20:53 (Tõlketöö)
Kui Hermuxiga nüüd asjad hästi edenevad, siis umbes juuli alguses alustan Philip Reeve’i “Infernal Devices” tõlkimist. Ei jäägi sügisesse.
Lisa kommentaar
11. juuni 2007 kell 15:01 (Igasugust)
Põnn tõi koju uued lemmikloomad. Purgiga. Kartulimardikad. Nii nunnud, eks ole.
5 kommentaari
11. juuni 2007 kell 12:28 (Igasugust)
… on vist blogimisse jõudnud. Tegelikult on peamisteks märksõnadeks olnud kuumus ja puude kuuritassimine, kui kliima välja minna lubab. Nüüd jahedam ja kohe inimese tunne. Käsivarred õlgadeni välja ning jalad altpoolt pika seeliku serva sügelevad peaaegu pidevalt, aga olen kreemitamisest peaaegu loobunud, sest nõrgemast salvist pole praktiliselt muud kasu kui et ta saepuru hästi külge võtab. Kangem veel mingil määral toimib, aga jah, kreemisele käsivarrele saepuruseid puuhalge laduda… katsuks kuidagi ilma läbi ajada.
Põnn elab vähemalt ülepäeviti maal, seal praegu kassipojad ja vasikad ja hanepojad… noh, ühesõnaga noore loomafänni paradiis. Las möllab.
Lisa kommentaar
