Metsik ida

… sel nädalal nagu jutt oli. Darren Shan siis.

See koolipäev venis nagu nädal. Iga sekund kestis tund aega ning isegi söögivahetund ja suur vahetund kulgesid aeglaselt. Üritasin jalgpalli mängida, kuid polnud hingega asja juures. Klassis ei suutnud ma üldse keskenduda ja vastasin ka kõige lihtsamatele küsimustele lauslollusi.
Lõpuks sai see piin läbi ning ma võisin koju oma tuppa tormata.
Madam Octa püsis samas poosis kui enne. Kartsin juba poolenisti, et ta võib surnud olla, kuid nägin, et ta hingab. Siis taipasin: ämblik ootab toitu! Olin varemgi näinud ämblikke nii tegemas. Nad võisid tundide kaupa vaikselt paigal kükitada, oodates, millal järgmine eine mööda jalutab.
Ma ei teadnud täpselt, millega teda peab söötma, kuid arvasin, et tavaliste ämblike toidust ei saa ta menüü väga erinev olla. Kiirustasin aeda, peatudes vaid selleks, et köögist tühi purk kaasa haarata.
Ei kulunud palju aega, et purki korjata paar surnud kärbest, mõned mardikad ja pikk vingerdav tõuk. Siis tormasin tagasi tuppa, moosipurk särgi all peidus, et ema seda ei näeks ega saaks küsimusi esitama hakata.
Panin oma toa ukse kinni ja tõstsin tooli ette, et keegi sisse tulla ei saaks. Seejärel asetasin Madam Octa puuri oma voodile ja võtsin katte ära.
Ämblik vaatas minu poole ning surus end tema jaoks ootamatult ilmunud valguses veel rohkem põranda ligi. Olin juba puuri ust avamas, et toit sisse visata, kuid siis tuli meelde, et mul on tegemist mürgiämblikuga, kes võib mu paari hammustusega ära tappa.
Tõstsin purgi puuri kohale, õngitsesin sealt ühe elusa putuka välja ning viskasin puuri. See maandus selili. Mardika jalad siputasid õhus, kui ta end õigetpidi püüdis keerata. Püsti saades üritas ta vabaduse poole sibada, kuid ei jõudnud eriti kaugele.
Madam Octa ründas kohe, kui putukas liikuma hakkas. Ta seisis nagu topis keset puuri ja hetk hiljem oli juba putuka juures, kihvad paljad.
Mardika kugistas ta kähku alla. Sellest oleks harilikule ämblikule jätkunud päevaks või paariks, kuid Madam Octa jaoks oli see vaid eelroog. Ta nihkus endisele kohale tagasi ning vaatas mind, nagu ütleks: „Hea küll, see oli mõnus amps, aga kuhu toit jääb?”
Söötsin talle kogu purgi sisu sisse. Tõuk võitles vapralt, siples ja vingerdas pööraselt, kuid ämblik surus kihvad talle sisse ja rebis tõugu kõigepealt pooleks ja siis neljandikeks. Näis, et tõuk meeldis talle kõige rohkem.
Tekkinud mõtte ajel võtsin voodist madratsi alt oma päeviku välja. Päevik on mu kõige hinnalisem vara, sest panin sinna kirja kõik, mille põhjal hiljem saaks raamatut kirjutada. Mäletan suuremat osa juhtunust nagunii hästi, aga kui kõhklema kipun, pean vaid päeviku avama ja fakte kontrollima.
Tegin päeviku viimaselt leheküljelt lahti ning kirjutasin sinna üles kõik, mida Madam Octa kohta teadsin. Panin kirja selle, mida mister Crepsley oli etenduse ajal tema kohta kõnelnud, trikid, mida ta oskab ning toidu, mis talle meeldib. Tegin ühe linnukese selle toidu juurde, mida ämblik sõi ning kaks selle toidu nime juurde, mis ämblikule tõesti meeldis (siiani oli selleks vaid tõuk). Niiviisi lootsin välja töötada tema jaoks parima toidusedeli ja ühtlasi välja selgitada, mida talle trikkide eest preemiaks anda.
Järgmiseks tõin külmikust igasugust kraami – juustu, sinki, vorsti ja rulaadi. Ämblik sõi enam-vähem kõike, mida talle pakkusin. Paistis, et mul saab selle inetu daami toitmisega pidevalt tööd olema.

Teisipäeva õhtu oli jube. Mõtlesin, mida mister Crepsley võib arvata, kui ta ärkab ning avastab, et ta ämblik on läinud ja selle asemel vaid sedel. Kas ta läheb minema, nagu ma käskisin, või tuleb ta oma lemmikut otsima? Kui need kaks suudavad tõesti telepaatia abil suhelda, siis leiaks ta ämbliku siit üles!
Istusin mitmeid tunde voodil ja hoidsin risti oma rinna vastas. Ma ei teadnud, kas ristist on abi või mitte. Teadsin, et filmides nad aitavad, aga mäletasin, ka kunagist jutuajamist Steve’iga, kus ta teatas, et paljalt ristist pole midagi kasu. Ta väitis, et rist töötab vaid siis, kui teda kasutav inimene on hea.

… lehekülge 179-st on olemas…

   Autolycus oli rannast juba sajakonna miili kaugusel, kui signaal kohale jõudis. Kalapäts arvas alguses, et tuli teade teiselt puugilt, ehkki tema teada polnud ookeani selles osas ühtegi puuki tegutsemas. Siis märkas ta midagi kummalist: signaali edastati järjestikku kõigil puukidevahelistel sidepidamise lainepikkustel ja lisaks veel sellel lainepikkusel, mida puukidel kasutati raadio teel juhitavatelt kaameratelt pildi vastuvõtmiseks.Poiss klõpsutas paari lülitit ning ümmargused ekraanid ta tooli kohal hakkasid aeglaselt helendama.

 Laoruumi põrandal kössitav Wren kuulis hääli. Ta hiilis juhikabiini ukse juurde ning piilus sisse. Kalapäts vahtis ekraane oma pea kohal. Kõik kuus näitasid üht ja sama imelikku pilti, mis kujutas rahulikul merel seilavat parvlinna ülalt alla vaadatuna. Virvendava ja ähmase pildi põhjal oli raske otsustada linna suuruse üle, kuid see nägi meeldiv välja. Seal oli palju rikkalike kaunistustega valgeid kupleid ja tornikesi ning tuules lehvis hulk pikki vimpleid.„Mis see on?” küsis Wren.Kalapäts vaatas tagasi, kuid kui teda ka üllatas lävel seisev tüdruk, siis ei näidanud ta seda välja. Poiss pöördus uuesti ekraane vaatama. „Ma ei tea,” ütles ta. „Ma pole kunagi midagi niisugust näinud. Seda muudkui korratakse. Vaata ise.”Pilt muutus. Nüüd istusid diivanil kõrvuti lahke olekuga mees ja naine. Nad paistsid vaatavat otse Wreni ja Kalapätsi otsa ning miski nende õrnkurbades naeratustes pani Wreni tema oma ema ja isa meenutama ja nende järele igatsema, ehkki võõrad kandsid rikaste linnainimeste moe järgi tehtud rüüd ja turbanit.„Olge tervitatud, sügaviku lapsed!” ütles mees. „Me räägime teiega kui PVLVMO esindajad – see tähendab Parvlinnadelt Varastatud Laste Vanemate Maailmaorganisatsiooni. Juba poolsada aastat on Atlandi ookeanil seilavate või Põhja Jääväljadel liikuvatest linnadest kadunud poisse ja viimasel ajal ka tüdrukuid. Alles mõni aeg tagasi saime tänu maadeuurija Nimrod Pennyroyalile teada parasiitpiraatidest, kes tungivad neisse linnadesse röövima ja terroriseerivad neid linnu ning muuhulgas varastavad lapsi, et neid treenida endasugusteks näppajateks ja muukijateks.”„Jälle see Pennyroyal!” ütles Wren tigedalt.„Kuss!” nõudis Kalapäts. „Kuula parem!”