Metsik ida

Piiks on hull kampsunifänn. Nii kui käe puuri pistad, on rott kampsunivarrukast sees. Ta oleks vist nõus terve päeva kampsuni all ringi sibades mööda saatma. Stella on nõus suhtlema ainult puuris ja kampsunivarrukast põgeneb ummisjalu. Vaat sulle õekesed.

- Kui toidupalaga kausi juurest nurka joosta läbi papptoru, on rohkem peidus tunne.
- Põnevaim osa inimesest on tema juuksed ja neid tuleb läbi võre innukalt puuri tirida, kui vähegi ulatab. Kassikarvad kõlbavad ka, kui kass puurile piisavalt lähedale satub. Muidugi tuleb arvestada, et kass saab kreepsu ja jookseb minema, kui teda liiga kõvasti karvust tirida.
- Parim toit on frikadellid, jogurt ja pekikõrned.
- Kui juustuleiva tüki haaramisega võre vahelt liialt kiirustada, võib juust kogemata maha jääda.
- Kuivikut närida on võimalik ka selili maas, kui õeke pikutab kõhu peal, tagumik kuivikusööja lõua all. Millest järeldub, et süüa on võimalik igas olukorras ja asendis.

Mulle tundub, et pärast rottide majjatulekut oleme poole rohkem naerma hakanud.

Uskumatu, kuid Tartu linnast põnnile jopi ja kahe paari talvesaabaste hankimine võttis vähem aega kui selle koha otsimine, kus müüakse rotte. Startides teadsime kahte loomapoodi, Eedenis ja Lõunakeskuses. Viimane jäi kohe plaanist välja, sest liiga kaugel.
Eedenis oli palju head ja paremat, aga mitte ühtegi rotti. Aga seal sai end varustada kandepuuriga. Eedenist juhatati Anne Selverisse. Pärast pikka vantsimist ja ekslemist kohale jõudes selgus, et nemad ega Lõunakeskus üldse rotte müüki ei võta. Aga bussijaama juures Statoili vastas olevat pisike poeke, kus mõnikord rotte müüdavat. Ühesõnaga ringiga tagasi sinna, kust alustasime.
Selles poes võis valida kolmest kastist. Ühes olid noored isased, kes tukkusid puntras ega teinud inimestest välja – meie neist ka mitte, sest süda sügeles ikka musta roti järele veel, nood aga olid kõik hallikirjud. Teises kükitas loiult ja õnnetult hiigelsuur liivakarva elukas, selliseid vist nimetati dumborottideks – mitte et ma rotitõugudest midagi jagaks… Ilmselt üsna vana, pulstis ja kohati karvutu. Süda jõnksatas küll, et pakuks loomale kodu ja ravi, aga alles me ühe matsime… Pealegi poleks ta meile lahkelt laenatud puuris küll liikuma mahtunud, see on avar rohkem kõrgusse kui laiusse. Kripeldama jäi ta saatus igatahes. Kolmandas puuris aga tukkus puntras kaksteist hiiresuurust rotipoega. Ei ühtegi musta, kõik peale ühe valge olid hallikirjud, kes tumedam, kes heledam. Aga ilma rotita koju minna ka ei tahtnud. Ma ikka väga loodan, et mõlemad said emased, sest nii noortel rottidel võib määramine kergesti sassi minna.

Iseloomude erinevus hakkas juba bussis välja paistma. Suurem, Stella, oli tragi ja suhtleja. Muide, nimed saidki nad juba bussis. Pisike õeke, kes ilmselt ka pesakonna kõige pisem oli, surus end suure õe ligi kogu aeg ning oli väike ja häbelik.
Mõne päevaga on olukord muidugi muutunud. Pisike Piiks võtab kasvus järele ning on praeguseks Stellast hoopis suurem suhtleja. Aga risti vastandid on nad iseloomult ikka. Piiks tahab pihku ronida ja mida edasi, seda rohkem ka puurist välja, et terve korter läbi skautida. Stella kardab pihkuvõtmist ega taha ka puurist välja. Tal läks sellegagi paar päeva, et julgeda puuri ülemisi korruseid avastada. Alles siis ronis südametäiega asja uurima, kui Piiks ülevalt mitu korda järjest pekikõrnega alla oli tulnud. Üldiselt on nad lahedad ja naljakad loomakesed, nende askeldamist on tõsiselt lõbus jälgida. Näiteks seda, kuidas rotipojad kuivikuviiludega ringi hüppavad nagu kängurud (need olid umbes kartulikrõpsuliistaka mõõtu ning edasitassimiseks pidi rotike oma saagi pea kohale upitama). Või seda, kuidas peale saepuru vahetamist tekkis paanika – ilmselt oli saepuru sisse üht-teist söödavat maetud, mis nüüd kaotsi läks. Rotid tuhnisid nagu buldooserid terve puuri läbi ja hüppasid siis teineteisele turja: sina panid mu kraami tuuri, kes veel!

Kassid vahivad neid umbes nagu televiisorit. Roosi läks kohe tutvust tegema ning sai šoki, kui rotipojad teda nähes rõõmsalt võre najale püsti kargasid ja kõigest hingest sõbrustada tahtsid. Täiesti väärakad, eks ole? Sellistelt võib mida iganes oodata. Ta käib siiani neid ettevaatlikult ja karmi järelevalve all uurimas ning rotid tormavad alati kohale, nagu nad tormavad rõõmsalt suhtlema kõigi inimeste ja kassidega. Roosi on proovinud neid ka käpaga katsuda, aga nii ettevaatlikult, et Piiks ei tõmmanud käppagi võre küljest tagasi. Liisu istub ka õhtuti tugitooli käsitoel ning jälgib üksisilmi, kuidas puurielanikud ringi möllavad. Kiits hoiab eemale ja vaatab ohutust kaugusest. Igaks juhuks käib ööseks puurile kunagi külmkappi sisaldanud pappkastist lõigatud sirm ette, sest mine sa tea… Igatahes hea, et neid kaks sai võetud, üks ilmselt veedaks kogu oma vaba aja võre najal seistes ja oodates, millal keegi suhelda suvatseb.

Saabusid neljapäeval Tartust. Kolm ja pool nädalat vanad. Lusti laialt.