Teema edasiveeretamine on ahvatlev, ehkki karta on, et 90% lugejatest teeb kirjapandud nimede peale “möh?” ja ülejäänud osa ahastab: “appi, mida sina küll kuulad?”
Parim lugu kaasavilistamiseks: ei vilista ma midagi. Mõnikord ümisen mõnda Alla Borissovna lugu kaasa (nagu “Koroleva” või “Propadi”, mida aeg-ajalt Vikerraadioski kuulda, või midagi muud optimistlikku), on ka paar “ABBA” lugu, mis panevad endale märkamatult kaasa ümisema (“Move on”, “Another Town, Another Train”, “Cassandra”). Tavaliselt tekivad sellised osalushetked koristamise, eriti põrandate pesemise ajal, mis tähendab, et täiendaksin loetelu
parima muusikaga koristamise taustaks. Sinna kõlbab igasugune optimistliku alatooniga taust nagu Dalida, Flatley “Lord Of The Dance” lood, Hesperion XX “Cantigas de Santa Maria”. Kahju muidugi. Üldse pean tunnistama, et viimastel aastatel on patuselt vähe muusikat kuulatud. Oh, unustasin, suurepäraselt sobib ka Nusrat Fateh Ali Khan (eriti “Allah Hoo”). Ja “Darbuka sololari” kõlbab suurepäraselt oma tagumikult rasva maharaputamiseks, eriti “Desert Wind”.
… kui riietud, et välja minna… Noh, see tähendab tavaliselt ülepeakaela tormamist bussile ja iseenda, veel kahe inimese ja kolme kassi kantseldamist, võideldes sinna kõrvale alatult tekkima kippuvate mäluaukudega olulistes asjades. Nii et sel ajal no music, please. Samuti ei saa ma muusikat kuulata tööd tehes, sest pool teadvust lülitub siis automaatselt muusikale ja niisugust asja ei saa tõlkija endale lubada, kui ei taha Muhvi sündroomi tekkimist (teate ju küll – et mõtled maasikas ja ütled marmelaad). Et keegi on väljamineku meeleolu tekitamiseks “Baccara” välja kaevanud, oli tõeliselt armas lugeda. Tõsiselt.
Kõige rajuma peoloo jätaks vahele. Pidude muusika valivad tavaliselt teised.
Erootilise vibratsiooni looja on minu jaoks kahtlemata Amanda Lear. “Give A Bit Of Mmm To Me” ja nii edasi. Boy George “La barque” käib ka. Küllap seepärast, et see on kasutusel ühes mu lemmikfilmis “Vabameelne” (Le Libertin http://www.imdb.com/title/tt0214878/ )Parim uinutaja… Ei teagi, gregoriaani koraalid ilmselt. Või raga’d. jah, pigem viimased.
Depressiooni leevendamiseks… Ma nimetaksin neid lugusid pigem enda üleskloppimise lugudeks ja läbi pika elu on neid hea hulk olnud. Kummalisel kombel ei võtagi neid enam kui üleskloppimise lugusid vaid kui lemmikumatest lemmikumaid, lihtsalt kaifimise asju. Ilmselt pole õiget depressiooni enam aastaid olnud. Aga kui siia midagi kirja panna, siis ilmselt “Sinfonye” plaadilt nimega “Bella Domna” kogu “Cantigas de Amigo” osa (seda kuulates tulevad alati mõnujudinad selga), “Via Sonora” estampiid (no neid ei võta te kusagilt välja), Diego Ortizi resercada’d Jordi Savalli esituses, Sarah MacLaughlini “Silence”, Jonathan Livingston Seagulli muusika (eriti “Lonely Looking Sky”), osa Loreena McKenniti ja Sally Oldfieldi lugusid… Hullult pikk nimekiri tuleks, kui veel jätkata. Aga üks lugu on püsinud aastakümneid, seda võiks nimetada lausa hingelooks ja see on Sally Oldfieldi “Celebration”. Kasutan seda ka oma mängutegelase (tollesama, kelle nime peale blogi aadress sai tehtud ja kes on juba üle kolme aasta aeg-ajalt “teise minana” toiminud) hingeloona ja eriti see osa võtab tema olemuse hästi kokku:
See the fire upon the hill! It’s your life, it’s burning still,
Can you hear the call of the wild wind?
Come on! Come on! Do you wanna be the one
Who can laugh and sing in the sun,
Or do you wanna be the one who holds the gun?
Come on! Come on! You’re gonna die one day,
You don’t know where or when; there are no survivors!
Hey! Hey! Come on! Come on! Won’t you join in the celebration!
Hey! Come on! Come on! Won’t you join in the celebration!
…ooo-mul-on-selle-looga-nii-lahedad-mälestused… – “Doors” – “Riders on the Storm”. Sellest loost tekkinud kujutluspildist kasvas välja terve mäng, mis omakorda kasvas raamatuks.
Lugu, mida ma vihkan… Sellist ei ole. On muusika, mida ma tavaliselt ei kuula. Ära tapnud pole veel miski.
