Metsik ida

… oli mõnus. Hea seltskond, mõnus olemine ja külmikus nii palju head ja paremat, et täna pean hakkama revisjoni tegema, mis veel süüa sünnib ja mis mitte. Rotid said nii palju suhelda (mida nad tegid väga hea meelega ja palju, eriti Piiks muidugi), et õhtul avaldus neil tõsine suhtlemise üledoos. Igatahes magasid nad terve õhtupooliku teineteise kaisus ja kui ka nina pesakarbist välja pisteti, siis suhtlemise peale anti selgelt mõista, et tänan, ei, ma pean natuke puhkama.

Siis tegin veel peaaegu keskööni tööd, sest mõte jooksis hästi, siis mängisin veel paar tunnikest vana head HOMM 3-e (see mäng on saatanast, ütlen ma teile, alati, kui ütlen endale, et mul on pool tundi aega meelelahutuseks, venib see kaheks ja pooleks tunniks ja peamiselt muidugi uneajast, mida nagunii kogu aeg napib). Mingi poole kolme paiku pugesin voodisse – ja siis, kui silmad hakkasid just kinni kukkuma, tuli visioon, kuidas veel saaks Birthrighti regendimängu kaardimänguks vormistada. Ja idee oli nii hea, et ronisin voodist välja uurima, sest uni ei tahtnud enam kuidagi tulla. Ühesõnaga – voodisse sain kell viis hommikul (aga endaga rahul) ja hommikul üheksast üles muumitrolli lindistama. Nii et terve pühapäev oli tegelikult paras kapsastumine pärast öist peedistumist, aga sellegipoolest mõnus, sest see oli põhjus endale öelda: ma võtan endale nüüd seitsmepäevaste töönädalate vahele ühe puhkepäeva. Tegelesingi suurema jao päevast peamiselt enda ja kaardimänguga ja puhkasin vaimu.

Täna on ühel meist haige kurk ja teisele kipub köha kallale ja põnn vannub tulist kurja, sest ta igatseb juba ammu haigeolemise puhkepäevi koolist, aga siiani on tema ainus terve – ehkki silmnähtavalt üleväsinud. Jätsin ta lohutuseks koju end välja magama. Tegelikult hakkab tema unegraafik mulle juba tõsist muret tegema. Asi selles, et inglise keelt annab neile üks fännpensionär, kes jätab kodutöödeks iga päev umbes sama palju asju kui kõigis muudes ainetes kokku. Kui muud pole anda, jätab pool lehekülge ilukirjandust sõna-sõnalt pähe õppida. Mis tähendab seda, et kuna õhtul on pea väsinud, siis hakati hommikul pool kuus tõusma, et inglise keelt korrata. Siis kell viis. Nüüd juba kell neli. kas te kujutate ette oma last igal hommikul vabatahtlikult kell neli tõusmas, et kaheksaks kooli minna? No minu meelest on see ka liig. Lõpeb lugu varsti jälle sellega, et ta terve kooli paanikasse ajab vahetunnis ära minestades…

… siia õnneks päriselt ei jõudnudki. Võib-olla tuleb veel täna mingi saba, aga väheusutav. Muidu on tavaliselt nii, et kui mujal tuul, siis meil torm. Hommikul olid alles nii elekter kui internet.
Tormitunne oli küll, tavaliselt võtab tugevama tuule saabumine mu päevaks või paariks jalust maha. Täielik ajuhalvatus ja töövõimetus, keerulisemast tekstist ei saa aru ei kõnes ega kirjas ja igasugustest videotest hoian eemale kui katkust. Üldse ei taha sel ajal ekraanile vaadata ja oleks tore, kui minuga sel perioodil räägitakse lühikeste ja konkreetsete lihtlausetega ega nõuta millegi keerulise otsustamist.
Käisin reedel Tartus. Kuna tohter kulutas mulle umbes kolm minutit (hm, sõita peaaegu neli tundi bussiga selleks, et sinuga tegeldaks kolm minutit? – teisalt, kui asjad korras, mis seal ikka venitada…), jõudsin ka Farmaxist läbi sibada, Roosi rohud ja Kiitsule toiduvaru võtta ja esimese bussiga tagasi, mis on iseenesest vaimustav, sest pärast kiiret pingutavat asjatamist kolm ja pool tundi linna peal aega parajaks teha järgmise bussini pole üldse lahe, eriti kui ühtegi tassivat jõudu kaasas pole ja bussijaama pakihoid on endiselt kinni. Rottidel on nüüd pidu, sest sain nende jaoks hamstritraksideks nimetatava jalutusrihma. Ma usun, et rihma otsas toas ringi jalutav rott on palju paremini säiliv rott kui vabapidamisel loomake, kes võib kergesti jala alla jääda või kellegi küüsi langeda või kuhugi kättesaadamatusse kohta pugeda või vannialuse kaudu keldrit uurima minna või kuhugi juhtmeid proovima minna. Rotid on igatahes väga rahul. Roosi ei ole rahul, sest tema sai šampooni, millega teda iga nelja päeva tagant pesta tuleb. Esimene pesu tekitas minusse kaks küüneauku. Korrutame selle ettevaatavalt kuuega… hm.

… natukese aja pärast oleks tahtnud juba pead vastu seina taguda. Lõpuks ohkasin ja tunnistasin endale, et selles, et fännid tunnevad end kõige paremini omasuguste seltskonnas, on teatud loogika. Ühesõnaga:

 http://krissu.wordpress.com/2008/01/11/jalgpalli-dialoog-vohikuga/

… ja rõõm kõigist üheteistkümnest inimesest, kes kohale saabusid, kes Tallinnast, kes Tartust. Sai mängitud Catani asustamist ja Troonide mängu, siis veel heade ja pahade päkapikkude vastastikust kahtlustavat põrnitsemist ehk Sabotööri, Aweron tegi Paranoiat ja Vampiiri ja kõige selle kõrvale sai väikestviisi Chloe sünnipäev ära peetud. Hommikul mängisid poisid veel üht Noperi kaardimängu, mille nimi mul kõrvade vahelt läbi läks, aga mille sisuks oli lühikokkuvõttes: tee oma film ja keera konkurentide filmid tuksi.

Nüüd aga sõitis viimane autotäis külalisi minema ja väikestviisi hakkab täiendust saama kohalik leiubüroo:  koristamisel on juba end näidanud täringukott, ports pastakaid ja Sabotööri mängujuhend. Tõenäoliselt tekib kraami veelgi.

Olen juba mitu päeva hoogu võtnud, et siia midagi kirja panna, aga iga kord, kui blogi lahti teen, et kirjutama hakata, tahab keegi midagi ja peletab mõtted laiali, või tuleb kähku teha midagi muud. Kõige rahulikum ja kindlam aeg blogimiseks on varahommikul, kui ülejäänud pere koolis või magamas ning ma ise pole alla andnud kiusatusele sooja unisesse voodisse tagasi pugeda. Kuni ma meetri kaugusel asuva ja alatult meelitava voodi poole ei vaata, peaksin vastu pidama.

Aastavahetus möödus vaikselt ja rahulikult, peamiselt kahekesi Heroes 3-e mängides, sest kõht oli nagunii pühadest kõrvuni täis ja telekavast ei leidnud peaaegu ühtegi saadet, mida vaadata oleks tahtnud. Niisiis ei teinud telekat lahtigi rohkem kui selle ennustajate saate jaoks, millest Higgins juba kirjutas. Enne aastavahetust külastasime sugulasi ja sugulased külastasid meid, teisel kuupäeval saabus juba põnn vanavanemate juurest koos uue rotipuuriga, millesse oli ähvardatud ka vanaema ära mahutada, kui ta end koos puuriga auto tagaistmele pressida ei peaks suutma. Puur on eelmisest peaaegu kaks korda suurem, kõige suurem põnni ärakodustatud loomapoe varudest (ega see eelminegi pisike olnud, kiitus ja tänud laenajale ikka veel), nii et keegi ei saa öelda, et me uue aasta tootemloomadele piisavalt pole pugenud. Ja kuna see sai kinnitatud seinale, siis ei kaotanud ka ruumis eriti. Elanikud otsisid alguses paaniliselt oma kodu taga ega paistnudki õieti teadvat, kas suurem on hirm võõra koha ees või nauding jooksuruumist. Lõpuks tassisid toiduvarud pesakarpi ning otsustasid seal rasked ajad üle elada. Mis tuletab meelde, et inimesed, kes toodavad puuridega kaasa käivaid rotipesasid, pole kas rotti käes hoidnud või ei tule nad selle peale, et rott võib majakeses tahta teist külge ka keerata. Igatahes kui ma nendega ühel õhtul suhelda üritasin, pistis kõigepealt üks pea karbist välja, haigutas laialt ja kadus siis pessa tagasi, ja siis pistis teine pea välja ning tegi sedasama, et ma kohe päris kindlasti vihjest aru saaksin.

Vähemalt tänavu tundusid pühad ja aastavahetus igavad, venivad ja tüütud. Mõtlesin mitu korda, et argielu on tublisti huvitavam. Tänasest õhtust peaks jälle mõnusaks minema, sest sõpruskond hakkab kogunema ja nädalavahetus kulub laagerdamisele.