Metsik ida

Halvad asjad püsivad tavaliselt kauem meeles kui head ja mõned tiksuvad päris pikalt, eriti sellised, mille puhul pole kindlat selgust, aga asjaolud, nagu öeldakse, mängivad mõtted sirgelt ühte väravasse.

Seekord siis jutt Tolkienist, selle tõlkimisest ja Keskmaa Ordust. Kui “Lõpetamata lood” trükist välja tuli, tunnustas Ordu selle raamatu eest ainult enda liiget. Lõviosa tööd ajaga võidu joostes ära teinud inimesi poleks nagu üldse olemaski olnud. Okei, mõtlesin tookord, kas juhtus lihtsalt sitasti või ongi tegemist ordu üldise suhtumisega mitteordulastesse (sellele vihjavat kõmu oli varemgi liikunud). Noh, oli nagu oli. Juhus.

Aga vaatasin rahvusvahelisel Tolkieni lugemise päeval hommikutelevisiooni saatelõiku – ja mida ma nägin? Mitmekordset aupaklikku rõhutamist, et Tolkieni viimaste raamatute ilmumine ongi justkui vaid ühe inimese teene. Kaks ühesugust juhust järjest? Okei, nüüd on olemas variandid  a) et ordu suhtumine ongi selline, et mainimist väärivad ainult tema liikmed  b) et ordulased ainult kordavad seda, mida neile on räägitud – umbes, et tõlge oli nii vilets, et üks inimene pidi sitast saia tegema (sel juhul peaks nagu mina kah selle kohta midagi kuulnud olema? Aga ei ole mitte…).  Kumbki variant pole eriti meeldiv, aga selge on ka see, et tõde selle asja kohta ei saa ma iial teadma. Ja mul on ausalt öeldes üsna ükskõik, mida siinse väljaütlemise peale öeldakse, sest seletada võib mida tahes, mina vaatan seda, mida sündmused näidanud on. Noh, tühja sellest promost, raamatutes endis on kenasti kirjas, kui suur osa kellelgi olnud on. Suurem solvumine annab tasapisi järele, aga ebaõiglusetunne närib ikkagi ning ma tean, et selle kohta midagi otsestelt allikatelt küsima hakata on mõttetu. On nagu on, aga kas on mõtet sellest vaikida, kuidas on?

Mäletatavasti jäi pangasaaga pooleli selles punktis, kus minu ees telefonitsi kümmet kanti vabandati ja küsiti aadress, et see õnnetu tagastamata jäänud sünnitunnistus postiga ära saata. Nüüd on umbes kaks nädalat möödas – mis te arvate, kas saadeti? Ilmselt osutus tähitud kirjaga saatmise margiraha Ühispanga jaoks liiga suureks ja lihtkirjaga saata ma ju ei lubanud. Ah jaa, see tuha pähe raputamine, et pangakaardi Eedeni keskusse tellimine olevat eksitus olnud, osutus samuti eksituseks, kui mitte otse välja öelda, et lausvaleks, sest nagu on selgunud, telliti Eedenisse kõik Mehikoorma koolis vormistatud kaardid (vaevumata üldse küsima, kuhu klient oma kaardi saada soovib – hea, et Rakverre ei pea järele sõitma). Ma ei tea, kuidas inimesed üldse julgevad sellises kohas oma raha hoida?

Nüüd siis seisab ees pangasaaga vol. 3  ehk tuleb võtta vaba päev oma kahekordse töökoorma alt ja sõita Tartusse, pangast seda sünnitunnistust küsima. Ja miskipärast tiksub minus halb eelaimdus, et mulle tehakse seal suuri silmi ja öeldakse, et nemad pole seda sünnitunnistust kunagi näinudki.  Eks siis näha ole, kui sinna ükskord kohale jõuan.

A Spanish Teacher was explaining to her class that in Spanish, unlike English, nouns are designated as either masculine or feminine.
‘House’ for instance, is feminine: ‘la casa.’ ‘Pencil,’ however, is masculine: ‘el lapiz.’

A student asked, ‘What gender is ‘computer’?’
Instead of giving the answer, the teacher split the class into two groups, male and female, and asked them to decide for themselves whether computer’ should be a masculine or a feminine noun. Each group was asked to give four reasons for its recommendation.

The men’s group decided that ‘computer’ should definitely be of the Feminine gender (‘la computadora’), because:

1. No one but their creator understands their internal logic;
2. The native language they use to communicate with other computers is Incomprehensible to everyone else;
3. Even the smallest mistakes are stored in long term memory for possible later retrieval; and
4. As soon as you make a commitment to one, you find yourself spending half your paycheck on accessories for it.

The women’s group, however, concluded that computers should be Masculine (‘el computador’), because:

1. In order to do anything with them, you have to turn them on;
2. They have a lot of data but still can’t think for themselves;
3. They are supposed to help you solve problems, but half the time they ARE the problem; and
4. As soon as you commit to one, you realize that if you had waited a Little longer, you could have gotten a better model.

The women won.

Noh, tegelikult käsitles seda teemat juba Postimees vaat siin: http://www.postimees.ee/170308/esileht/olulised_teemad/tarbija24/tervis/318077.php

Siinkohal minu konkreetsed kogemused antud kampaaniaga.

Ilma mingi etteteatamise või hoiatuse või otsustamisajata tuli põnn lihtsalt ühel päeval koolist koju teatega, et tema saab nüüd ISIC-kaardi. Paks voldik kah näpus, mis soodustusi sellega kõik saab. Tuleb ainult võtta kaasaantud paber ja minna Riia tn 2 ja sealt kaart välja võtta. Mitte midagi muud pole vaja. Lappasin ma seda voldikut ja päris palju huvitavaid soodustusi hakkas silma, mida üks kolmeteistaastane tütarlaps kasutada võiks, näiteks Ihaste Hotellis õlu poole hinnaga, ööklubis Atlantis teisipäeviti kuni keskööni vaba sissepääs, ööklubis Amigo lausa pühapäevast kolmapäevani tasuta sissepääs ja kui ta tahab Fakto Autost endale sõidukit osta, siis saab Fiat Panda 5% väiksema hinnaga. Noh, mõistlikke asju oli ka, iseasi muidugi, kui palju niisuguses pärapõrgus elav laps neid üleüldse kasutama pääseb. Noh, olgu tal siis see ISIC, ega see leiba küsi.

Kui teisipäeval kassiga linnas käisime, astusin siis sealt Riia 2 pangakontorist läbi ja näitasin paberi ette. Lükati mulle ette paar lehte, et ma sinna alla kirjutaksin, ja teatati, et mu lapsel on nüüd Ühispangas konto. Oot-oot, mis konto? Sellest polnud nagu kusagil juttu? ISIC-kaart pidi ikka olema? Oleks kohe kontost juttu tehtud, oleksin kolm korda järele mõelnud, sest meil on üldiselt kõik rahaasjad Hansapangas ja mul pole plaanis panku suuremate teenustasudega nuumata. Vastati, et nemad ei tee ISIC-kaarti ilma pangakontota. Võib-olla mujal tehakse. Vaat see oli koht, kus ma oleksin pidanud püsti tõusma, nad pikalt saatma ja lootma oma lapse mõistlikule suhtumisele. Aga kahte kohta oli ISIC-kaardi asjus juba alla kirjutatud ja kõhklushetkel lükati ette veel kaks lehte ja nõuti nende allkirjastamist. Teenindaja meelehärmiks otsustasin need pikad tekstid läbi lugeda, sest see kõige viimane, mis ette anti, oli pangaga sõlmitava lepingu tingimused. Õnneks oli seal sees punkt, mis lubab lepingut tühistada. Küsisin selle kohta igaks juhuks üle. Vastati, et punkt on jah, aga et tegelikult neil eriti lepinguid ei tühistata. Mõtlesin, et no okei, kasutama me seda kontot nagunii elu sees ei hakka, las ta siis seisab. Kirjutasin alla. Teenindaja naeratas kenasti ja teatas, et see ISIC-kaart on nüüd valmis ja ma võin sellele kasvõi kohe Eedeni harukontorisse järele minna.

WTF? Ma jõllitasin teda vist väga juhmilt, mõeldes, milline idioot võis selle kaardi Eedenisse tellida. Kool kindlasti mitte, seal on mõistusega inimesed, kes teavad hästi kui pikk maa on bussijaamast Eedenisse ja kui napp on maainimese linnaskäiguaeg. Umbes nii ma vist küsisingi, ainult viisakamalt muidugi, sõnastuses, et miks seda siiasamasse Riia 2 kontorisse ei võinud tellida. Mulle vastati, et sinna telliti sellepärast, et Eedeni harukontoril on vähem tööd ja ma ei peaks seal nii kaua järjekorras seisma. See kohutav järjekord kesklinnas oli tervelt kolm inimest ja ma olnuks nõus ära seisma kolm sellist järjekorda selle asemel, et mingi poolteist tundi Eedenisse vantsimisele kulutada.

Eedenisse ma muidugi ei läinud. Ja kui ma sinna ükskord lähen, siis ilmselt selleks, et Ühispangale nende leping kenasti tagastada. Kui seda ISIC-kaarti tõesti vaja läheb, saab seda kindlasti ka mujal teha, omal algatusel ja vabatahtlikult. Sest kurjad keeled räägivad, et Ühispanga ISIC-kaart on ühtlasi ka pangakaart, ehk siis pead niiöelda sundkorras ka nende arve kasutusele võtma. Ma pean seda veel kontrollima, sest see oli esimene kord üleüldse mul SEB-iga asju ajada, aga kui see nõnda on, siis käin ma elu lõpuni SEB-ist laia kaarega mööda ja hoian silma peal, et ka mu laps selle kohaga mingit tegemist ei teeks. Tõenäoliselt nõutakse ISIC-kaardist keeldumisel minult mingid kulud sisse, aga tühja sellega.

… või ma vähemalt arvan nii, sest jälle on üks neist totakatest öödest, kus ma olen tunni või poolteist magada saanud. No lihtsalt on nii, et kui mind pool kaks või kaks öösel üles ajada, siis ei jää ma enam hommikuni magama, ja eriti vastik on see siis, kui sa oled keskööl magama läinud ja jõudnud just korralikult uinuda. Eriti vastik on see ka laupäeva öösel, kui oled magama minnes rõõmustanud, et jee, teist ööd järjest saab üle kuue tunni magada. Sellist õnne ei juhtu just tihti. Nojah, ei juhtunudki, jälle kord.

Nagu ikka, mõtlesin meeleheitlikult magama jääda püüdes igasugustele mitteheadele asjadele, aga vahet polnud, sest neile mõtlen viimasel ajal ka päeviti palju. Lasksin just õhtul oma msn-listi silmade eest läbi ja mõtlesin iga nime juures, millal ja kuidas viimati sai suheldud – ma pean silmas suheldud, mitte kontakti stiilis “kuule, mul on seda vaja”. Kokkuvõtlikult võib öelda, et selle pooleteise kuuga, mil ma mänge pole teinud, on terve sõpruskond enam-vähem laiali jooksnud. Nüüd ma siis tean, mis on minu maise eksistentsi ainus mõte.   Muidugi, kõigil on oma elu ja omad tegemised, miks peaksin inimesi tüütama, saades ise kontakti otsides peamiselt nappe ja tõrjuvaid reageeringuid. Inimene on vajalik seni, kui tal on midagi anda, kuni ta suudab teisi lõbustada või vajalikul hetkel olemas olla. Kurb ja väsinud inimene ei huvita kedagi, kui ta just ei kirjelda oma muresid nii meelelahutuslikult ja nauditavalt, et terve blogipuu seda lugeda tahab.

Kuidagi pole mingit tahtmist enam mänge teha. Isegi mängimise vastu pole juba mõnda aega enam õiget tunnet (no panic, mängujuhid, ma täidan oma kohustused teiste ees parimal võimalikul tasemel, ei vea teid alt). Peamiselt tunnen end nagu käterätik, mis ripub unustatult nagis, kuni kellelgi on vaja seda kasutada, ja peale kasutamist unustatakse see jälle.  Miks ma peaksin rügama vaid selleks, et teistel oleks tore, muretu ja võimalikult väheste kohustustega elu? Kuidagi ebaloomulikult endastmõistetav on, et inimesed tulevad jooksuga oma muredele tuge otsima, aga kui ise sõbralikku sõna otsima lähen, siis pean tavaliselt hoopis vabandama inimese ees, kellega oma nukrust jagada söandasin, ja teda lohutama selle pärast, et mul paha on, ja tõestama, et tegelikult on kõik hästi ja ma eksisin, ja tegema hulgaliselt põlvejälgi, et mulle mu eksimus andestataks. Kas ainult mina näen selle stabiilselt korduva olukorra absurdsust?

Mõnikord väsin ära sellest keep smiling elust. Tunnen, et tõmbun üha rohkem endasse, rõõmu otsima aladele, kuhu kedagi kaasa ei võeta. Mõnes mõttes ei ole see hea märk, aga see on lihtsama vastupanu tee ja teistele ilmselt palju kergem ja vastuvõetavam. Võib-olla on see lihtsalt mingi depressioon, tühjaks jooksnud ja laadimata patareid.

Nojah, solvuge nüüd kõik minu peale nagu tavaliselt.