… on kummalised. Ei oskagi nagu endaga midagi peale hakata, kui ära on langenud peaaegu igaõhtune “kuule, kell hakkab kaheksa saama, kes täna mängu teeb?” Ühest küljest on selleks ajaks aeg liiga hiline ja väsinud, et midagi mõistlikku ette võtta, teisalt aega nagu oleks. Tuleb harjuda. Olen palju ja mitme nurga alt mõelnud Wodele ja selle seisu analüüsinud, aga mis nurga alt ka ei vaata, kaigas lendas kodaratesse nii täpselt kinni, et mitte mingi nõksuga kuhugi keerata ei saa. Olukorda ei päästaks isegi see, kui välk Redi une pealt maha lööks – see on muidugi must huumor, sest mängija tegelase tapmine mängujuhi poolt on minu silmis üks kõige ebaeetilisemaid asju üldse, millega mängujuht hakkama võib saada, nii et jääb ära. Üle jääb ainult käsi laiutada ja kaasa tunda oma mängijatele, eriti Tristanile, kelle olukord hakkas laksust sarnanema Haapsalu valge daami omaga – igaveseks kinni müüritud hetk enne “peatänavale” jõudmist.
Olen ennegi öelnud, et tõenäoliselt jääb/jäi Wode minu teiseks ja viimaseks mänguks. Rõhk sõnal “tõenäoliselt”. Ära iial ütle sõna “iial”. Kuid mängu ettevalmistamine sellisel tasemel, et sellega rahule jääksin, võtab vähemalt pool aastat, kui mitte rohkem, ja võrdub töömahukuselt korraliku seiklusromaani kirjutamisega. Ma pole üldse kindel, et mul on edaspidi jaksu ja tahtmist sellist tööd veel kord nullist ette võtta, eriti arvestades, et parimad ideed on juba Brettonias ja Wodes ära kulunud ja Wodes kasutamata jäänut uude mängu ümber kantida ei ole võimalik. Tunnen end väsinuna. Väga palju tööd ja hinge lendas hetkega vastu taevast. Noh, tagantjärele analüüsides – hea, et asi niigi kaua vastu pidas. Nüüd tuleb harjuda olukorraga, kus ma pole enam mängujuht ega ilmselt mitte ka eriti mängija.
Lasksin eile meenutades silmade eest läbi oma läbi aastate mängitud tegelased. Kõigepealt muidugi see kõige esimene, Vari. Pooleldi haldjaverd druiidiõpilane, kes juhuslikult vandenõu jälgedele sattus ja kodukandist põgenema pidi. Lihtne ja sõpradele ustav hing, kes pidas vastu… ei mäletagi enam, vist üle kahe aasta mängu ja jäigi uitama kuhugi mängumaailma avarustesse. Loodetavasti on ta seal õnnelik.
Järgmine oli Ebony, kes sai loodud üheks Birthrighti proovimänguks üpris kuulsa ja tuntud mängujuhi käe all. Ühesilmne teedejumala preestrinna, maanteedel turvalise liikumise kaitsja. Rõhku maagilisele varustusele ja tehniliselt maksimaalsete oskuste tegelasest väljaväänamisele panevas seltskonnas oli ta ilmselt üsna valge vares, ka mängujuhile, kes ei suutnudki mõista, miks ma sama ei tee ja rolli mängida tahan. Pärast seda ühte mängu jäi Ebony kauaks riiulile uut mänguvõimalust ootama – kuni ta leidis oma koha Brettonia tegelaste seas. Tõsi, natuke hiljem algas Brechlen, mis samuti Birthrightile ehitatud – kuid siiski oli tagantjärele mõeldes targem sinna täiesti uus tegelane teha ja koos mänguga nullist alustada.
Siis tuli vargaplikast tantsijatar Thekla, lõbumaja emanda tütar, kes rändas pika tee, kuni viimaks koos vana kääbikuga reetmise läbi oma otsa leidis. Puhaku ta rahus. Huvitav tegelane oli selles mõttes, et temas oli mõndagi head, mida tegelikult keegi kaaslastest ei märganud ja mida tal ka arendada ei lastud.
Theklast edasi on ajalooline järjekord juba segane, aga ma arvan, et järgmine oli Terry. Theresa Goldberg, kes vajadusel võis olla ka Resa Goldsmith või Goldman või midagi sinnakanti. Häkkerist kallimalt mõndagi õppinud ja kunagi illegaalsetel tänavarallidel sõitnud tütarlaps. Väljanägemine… noh, Goldie Hawni tema parimatel päevadel olete ju näinud. Tüüpiline blondiin, kes kupli alt nii väga blond polnudki. Koos idamaiseid võitluskunste valdava ja kui nii kaugele õigesti mäletan, siis ka kunstikalduvustega Patrickuga pidid nad osalema alustavas libahundimängus. Alustama see paraku jäigi, kuid tegelased olid nii elusad ja põhjalikult loodud, et nendega sai mängitud hulk mänge ka ilma mängujuhi osaluseta. Oi, need olid meeldejäävad mängud. 
Siis tuli Seitsmenda mere (midagi Kariibi mere piraatide sarnast) jaoks loodud Karina, aga temaga juhtus põhimõtteliselt sama, mis Terryga. Esimesest mängust kaugemale ei jõutud. See oli kolmas katse Higginsiga mängijatena koos mängida, aga sellel üritusel paistab mingi needus lasuvat. Nüüd juba neljandat korda.
Tegelikult… tegelikult, kui järele mõelda, siis Brechleni Lana Sidhem alustas vist juba enne Terryt. Brechlen on väga pikk mäng olnud ja Lana on ainus tegelane, kes grupi esimesest koosseisust siiani vastu on pidanud. Võib-olla tulevad Brechleni grupis jällegi muutused, mis on tegelikult murettekitav, sest iga uus tegelane hakkab avastama asju, mida Lana juba ammu teab, ja tegelaste teadmiste vahe suureneb üha. Mul on tunne, et praeguseks teab see ratsaväeohvitserist poolvereline khinasitar (meie mõistes saksa-araabia segaverd) suuremat osa Brechleni linna saladustest – aga saladustel on paraku see omadus, et need tuleb enda teada hoida ja see teeb teiste mängijatega suhtlemise keeruliseks. Mõne linnas viibitud kuuga on ta suutnud endale hea hulga sõpru võita ja tugeva seljataguse ehitada. Keerulisest taustast hoolimata on Lana olnud tugev ja igati lugupidamist väärt isiksus. Ilmselt panin temasse enda parimad iseloomujooned – mis kindlasti ei pruugi kõigi silmis parimad olla. Oli vist üldse vaid paar isikut, kes temaga läbi ei saanud.
Ja viimane, Roesone juveliir Airin Gandan. Samuti üks mu lemmiktegelasi, nutikas tütarlaps, kelle edasisest saatusest ja käekäigust paraku pole aimu. Kohalikus poliitikas oleks ta tõenäoliselt kiiresti kõrgele jõudnud. Ausalt öelda jälgisin Airini ja Sveni tegemisi selle pilguga, et pärast Brettonia raamatukssaamist saaks neist korraliku loo kirjutada. Aga nüüd on asjad nagu nad on, Airin jäigi koduteele, pea täis plaane, mis tõenäoliselt kunagi teoks ei saa.
Kui töökoormus natuke väheneb ja kevadilmad elu rõõmsamaks teevad, pean siiski võtma kätte ja Brettonia lõpuni vedama. Mulle endale tundub küll, et seda on vaid vaksajagu jäänud, kuid iial ei või teada, mida mängijad välja mõtlevad. Eks edasi ole näha, mis saab. Praegu mõtlen küll mängujuhikarjääri lõpetamisele. Võimalik, et ka mängijana panen end riiulile. Kuid mul on hea meel, et Brettoniast alguse saanud mängustiil on levinud ja mitu uut tugevat mängujuhti seda mängima on hakanud – ehkki mängujuhi jaoks on see stiil kordades raskem kui tavaline. Simulatsioonimäng (nii seda vist liigitatakse – ehkki Brettonia oli vist rohkem loo jutustamise mäng? eks võta kinni, kust üks määratlus lõpeb ja teine algab…) pakub eelkõige mõistusele ja emotsioonidele tegevust ning mis vägagi oluline, võimaluse oma tegelane numbrireast elusaks isiksuseks arendada.
Ongi vist kõik, millest sel teemal kõnelda tahtsin.
