11. oktoober 2008 kell 13:16 (Igasugust)
… superlahe. Kümmekond naisterahvast, kõik nii 30+… Hämmastav küll, aga suutsin kenasti suht kõik kaasa teha, ainult küünalt tehes kippus pilt natuke eest ära minema, sest kõht vajutas kopsud kinni 
Isegi kusagilt ei valutanud järgmisel päeval. Inimese kohta, kes on esimesest klassist saati olnud võimlemisest vabastatud, on see ikka väga hea tulemus.
Ja maksab see lõbu… loe ja kirjuta… nelikümmend krooni kuus. Kummardus siinkohal vallale.
6. oktoober 2008 kell 9:48 (Igasugust)
… läks suuresti migreenitsedes. Pea valutas neli päeva ja üritas viiendalgi natuke. Nii et sel nädalal tuleb kõvasti tööd järele teha.
Nädalavahetus oli selle eest vahva. Käisime Tartus vanamuusikafestivalil, vaatasime-kuulasime Albat (mul oli küll tuline kahju, et seekord polnud Miriam Anderseni – aga kui hiljem leidsin ta kodulehelt tema töögraafiku, mis sisaldas peamiselt pidevat liikumist Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa ja muude Euroopa riikide vahel, siis üks Eesti ots sinna vahele oleks ilmselt tõesti liig olnud. Sellest oli ka kahju, et Poul oma kuulsat kahe vilepilli korraga mängimist ei näidanud.) ja pärast veel Pärsia klassikat. Kambakesi käia on ikka hulga vahvam kui üksinda. Pärast jõime Chloega kuuma šokolaadi ja tema pool saime ka öömaja. Põnn nautis üksinda kodus olemist ja pühapäeva lõuna ajal koju jõudes avastasin üllatusega, et ta oli omapäi ja käskimata hulga igasuguseid töid ära teinud.
Ja täna õhtul võtan südame rindu ja võtan kuulda poe juures infotahvlil rippuvat üleskutset minna kõhutantsuringi oma pekki vähemaks raputama.
6. oktoober 2008 kell 9:39 (Igasugust)
