Kiits oskas pühapäeval parema esikäpa ära murda. Ei teagi, kuidas, kui kahtlase hääle peale vaatama läksime, oli kass hullu valuga kõveras põrandal maas. Röntgen õnneks näitas, et murd on “see, mida võib õnneliku õnnetuse piiripealseks nimetada”. Ehk siis sentimeetri jagu õlaliigesest allpool kinnine murd, kusagilt midagi nihkunud pole ja lihased hoiavad kenasti paigal. Kolme nädalaga peaks ise ära paranema. Valuvaigistit ei kirjutatud meelega välja, et ei tekiks toredaid mõtteid kapi otsa hüpata või muud sellist. Kaks päeva oli väga paikne kass, täisteenindusega, isegi väljakäiku läks süles… täna liipas juba iseseisvalt ahju taha. Küll paraneb, kuhu ta pääseb.
aweron ütles,
26. Veebruar 2009 kell 10:11
awww, kannataja võrdkuju on see pilt
ma tunnen end praegu suht samamoodi.
haigus nõme.
Shadow ütles,
26. Veebruar 2009 kell 18:40
Haige olla on nõme jah.
Vaene kannataja kolis ahjutuppa diivani alla, et keegi peale ei astuks või otsa ei jookseks, seal hea soe kah. Aga söögiisu on hea ja tuunikalakonservi peale lähevad silmad särama. Siis pistab isegi nina diivani alt välja korraks – aga mitte nii kaugele, et teda välja võtta saaks.
P.S. Tuunikalakonserv on ainus asi, mis Kiitsu on suutnud laualt näppama ahvatleda. Ta armastab tuunikala isegi tomatikastmes.