Kotkad meie koridoris
21. juuli 2009 kell 20:03 (Igasugust)
See lamp asub muide teisel korrusel, täpselt meie ukse taga. Selle turvafirma valvsa pilgu eest ei jää miski varjatuks.
Seletage mulle ära
20. juuli 2009 kell 20:06 (Igasugust)
…kuidas on võimalik, et väheke hilja peale jäänud esimese lapse saamine võib haritud, arukast ja igati intelligentsest naisest teha sellise kana, et maailmavaade tundub 2×2 ruutmeetrile ära mahtuvat?
Punkt haava hooldamise õpetusest:
19. juuli 2009 kell 18:14 (Igasugust)
Eemaldage määrdunud side piki haava pärikarva.
Ei, see ei ole loomakliinikust saadud infoleht. Hoopis Tartu Ülikooli Kliinikumist.
Arvestades, et seal opereeritavat kõhtu puhtaks ei raseeritud ja haavad on kaetud plaastritega, on muidugi juhisel omamoodi iva sees. Plaastrite eemaldamist karvaselt kõhult võib igaüks ise proovida, kel seal karvad on. Ärge siis unustage – pärikarva.
Elu on lill
18. juuli 2009 kell 20:41 (Igasugust)
Meiega ikka juhtub
13. juuli 2009 kell 15:44 (Igasugust)
Kellel muul võiks olla korteri ukse taga koridori lambikupli otsas pääsukesepesa ja väljakäigus vetsupoti all sipelgapesa. Looduslähedane, eks ole.
Mängijatest
1. aprill 2009 kell 22:30 (Igasugust)
Kõlbab hästi ka mängujuhiomaduste määratlemiseks. Võrdluseks Higginsi test tema blogis.
Invaliid
25. veebruar 2009 kell 14:52 (Kassloomad)
Kiits oskas pühapäeval parema esikäpa ära murda. Ei teagi, kuidas, kui kahtlase hääle peale vaatama läksime, oli kass hullu valuga kõveras põrandal maas. Röntgen õnneks näitas, et murd on “see, mida võib õnneliku õnnetuse piiripealseks nimetada”. Ehk siis sentimeetri jagu õlaliigesest allpool kinnine murd, kusagilt midagi nihkunud pole ja lihased hoiavad kenasti paigal. Kolme nädalaga peaks ise ära paranema. Valuvaigistit ei kirjutatud meelega välja, et ei tekiks toredaid mõtteid kapi otsa hüpata või muud sellist. Kaks päeva oli väga paikne kass, täisteenindusega, isegi väljakäiku läks süles… täna liipas juba iseseisvalt ahju taha. Küll paraneb, kuhu ta pääseb.
Princes of the Universe
12. veebruar 2009 kell 11:47 (drägon)
Hästi tsenseeritud katkend eileöisest mängust:
XXX: saan ma teda lüüa, kui paadi alla järgi lähen?
Shadow: kas ma keelan proovida 😛
Shadow: aga -3
Shadow: kaaslane jääb lolli näoga vahtima kaldale kui XXX järele
sukeldub, et kas XXX tuleb välja, mõni kobras mõõga otsa vardasse aetud
Shadow: teise silmaga peab kaootiliselt hüplevat paadisaba silmas
Shadow: häiritud pardid prääksuvad roostikus ja plagavad kaugemale
XXX: 3
Shadow: millelegi saad pihta küll… mõõk jääb kinni ka
Shadow: seal all on neetult kitsas mõõgaga vehkida
Shadow: arvestades, et paadi esiosa on kaldas kinni
XXX: mhmh, haaran siis pistoda järgi, mis mul selleks tarbeks
kaasas 🙂
Shadow: um… ma üritan seda praegu ette kujutada
Shadow: kuidas tegelane rabeleb jõemudas, paat seljas, mõõk põhjas kinni ja otsib pistoda
XXX: varrukas?
Shadow: ei usu 😛
XXX: no mõõk lahti ei tule?
Shadow: tuleb küll, kui tõmbad
XXX: no siis pole probleemi 😀
Shadow: minu nägemust mööda oli seal paadi ahtri all kõige rohkem 70-80 cm vett
Avastasin just, et juubel on tulekul
9. veebruar 2009 kell 20:26 (Igasugust, Tõlketöö)
… ehk siis Larklight on minu kolmekümnes tõlgitud raamat.
Trenn oli…
11. oktoober 2008 kell 13:16 (Igasugust)
… superlahe. Kümmekond naisterahvast, kõik nii 30+… Hämmastav küll, aga suutsin kenasti suht kõik kaasa teha, ainult küünalt tehes kippus pilt natuke eest ära minema, sest kõht vajutas kopsud kinni 🙂 Isegi kusagilt ei valutanud järgmisel päeval. Inimese kohta, kes on esimesest klassist saati olnud võimlemisest vabastatud, on see ikka väga hea tulemus.
Ja maksab see lõbu… loe ja kirjuta… nelikümmend krooni kuus. Kummardus siinkohal vallale.
Eelmine nädal
6. oktoober 2008 kell 9:48 (Igasugust)
… läks suuresti migreenitsedes. Pea valutas neli päeva ja üritas viiendalgi natuke. Nii et sel nädalal tuleb kõvasti tööd järele teha.
Nädalavahetus oli selle eest vahva. Käisime Tartus vanamuusikafestivalil, vaatasime-kuulasime Albat (mul oli küll tuline kahju, et seekord polnud Miriam Anderseni – aga kui hiljem leidsin ta kodulehelt tema töögraafiku, mis sisaldas peamiselt pidevat liikumist Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa ja muude Euroopa riikide vahel, siis üks Eesti ots sinna vahele oleks ilmselt tõesti liig olnud. Sellest oli ka kahju, et Poul oma kuulsat kahe vilepilli korraga mängimist ei näidanud.) ja pärast veel Pärsia klassikat. Kambakesi käia on ikka hulga vahvam kui üksinda. Pärast jõime Chloega kuuma šokolaadi ja tema pool saime ka öömaja. Põnn nautis üksinda kodus olemist ja pühapäeva lõuna ajal koju jõudes avastasin üllatusega, et ta oli omapäi ja käskimata hulga igasuguseid töid ära teinud.
Ja täna õhtul võtan südame rindu ja võtan kuulda poe juures infotahvlil rippuvat üleskutset minna kõhutantsuringi oma pekki vähemaks raputama.