Metsik ida

See lamp asub muide teisel korrusel, täpselt meie ukse taga. Selle turvafirma valvsa pilgu eest ei jää miski varjatuks.

…kuidas on võimalik, et väheke hilja peale jäänud esimese lapse saamine võib haritud, arukast ja igati intelligentsest naisest teha sellise kana, et maailmavaade tundub 2×2 ruutmeetrile ära mahtuvat?

Eemaldage määrdunud side piki haava pärikarva.

Ei, see ei ole loomakliinikust saadud infoleht. Hoopis Tartu Ülikooli Kliinikumist.

Arvestades, et seal opereeritavat kõhtu puhtaks ei raseeritud ja haavad on kaetud plaastritega, on muidugi juhisel omamoodi iva sees.  Plaastrite eemaldamist karvaselt kõhult võib igaüks ise proovida, kel seal karvad on. Ärge siis unustage – pärikarva.

“You stand up for what you believe in, even if it gets in the way of what other people think. You are proud of yourself and your accomplishments and you enjoy letting people know that.”

Kellel muul võiks olla korteri ukse taga koridori lambikupli otsas pääsukesepesa ja väljakäigus vetsupoti all sipelgapesa. Looduslähedane, eks ole.

Kõlbab hästi ka mängujuhiomaduste määratlemiseks. Võrdluseks Higginsi test tema blogis.

… superlahe. Kümmekond naisterahvast, kõik nii 30+… Hämmastav küll, aga suutsin kenasti suht kõik kaasa teha, ainult küünalt tehes kippus pilt natuke eest ära minema, sest kõht vajutas kopsud kinni🙂 Isegi kusagilt ei valutanud järgmisel päeval. Inimese kohta, kes on esimesest klassist saati olnud võimlemisest vabastatud, on see ikka väga hea tulemus.

Ja maksab see lõbu… loe ja kirjuta… nelikümmend krooni kuus. Kummardus siinkohal vallale.

… läks suuresti migreenitsedes. Pea valutas neli päeva ja üritas viiendalgi natuke. Nii et sel nädalal tuleb kõvasti tööd järele teha.
Nädalavahetus oli selle eest vahva. Käisime Tartus vanamuusikafestivalil, vaatasime-kuulasime Albat (mul oli küll tuline kahju, et seekord polnud Miriam Anderseni – aga kui hiljem leidsin ta kodulehelt tema töögraafiku, mis sisaldas peamiselt pidevat liikumist Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa ja muude Euroopa riikide vahel, siis üks Eesti ots sinna vahele oleks ilmselt tõesti liig olnud. Sellest oli ka kahju, et Poul oma kuulsat kahe vilepilli korraga mängimist ei näidanud.) ja pärast veel Pärsia klassikat. Kambakesi käia on ikka hulga vahvam kui üksinda. Pärast jõime Chloega kuuma šokolaadi ja tema pool saime ka öömaja. Põnn nautis üksinda kodus olemist ja pühapäeva lõuna ajal koju jõudes avastasin üllatusega, et ta oli omapäi ja käskimata hulga igasuguseid töid ära teinud.
Ja täna õhtul võtan südame rindu ja võtan kuulda poe juures infotahvlil rippuvat üleskutset minna kõhutantsuringi oma pekki vähemaks raputama.