Eelmise posti kommentaarile vastuseks

… vaata ka siit.

http://lanasidhem.blogspot.com/2006/10/kassipiltide-nituse-avamine.html

Advertisements

Hermux

Hermuxi seikluste esimene raamat jõudis müüki. Päris mõnus lugemine tagasihoidliku hiireisanda seiklustest ilutööstuse intriigides. Tegelikult teine raamat, “Ajaliivad”, meeldib mulle isegi rohkem kõige oma tralliga ümber hiirte linnas toimunud kunstinäituse, mis vapustas ühiskonna alustalasid – kujutage ette, näidati pilte kassidest, kes kõigele lisaks olid veel alasti. “Ajaliivad” peaks minema toimetaja kätte kohe, kui esimese raamatu autorieksemplarid kohale jõuavad ning olen saanud üle vaadata kohanimede tõlkimise/mittetõlkimise osa. Sarja kolmas raamat, originaalpealkirjaga “No Time Like Show Time” võib isegi veel selle aasta lõpus letile jõuda, plaani järgi peaksin selle suve lõpuks valmis saama.

Talv

Põnni unistus külmapühast jäi täitumata. Keskööl näitas kraadiklaas vaid -10 ning hommikul sama palju, hoolimata ilmajaama ennustustest alguses -32 ja pärast -25 suhtes. Tal vaesekesel on raske päev, 7 tundi ja korrapidaja kah veel. Õppimist oli nädalavahetuseks jäetud nii palju, et eile ei jõudnudki õieti kõigega valmis. See, et õppimine läheb kaheksani õhtul, on üsna tavaline, eelkõige päheõppimiste pärast.

Paari tunni pärast lubati metskonnast puukoormat. Eelmisel aastal sattusid üsna kaikad, aga on olnud ka nii jämedaid, et ei tea, mis suunast kirvega lähenema peab. Loterii. Siis algab probleem, kust saada saemeest. Neid ei pidavat külas enam olema. Möödunud aastal palus naabrinaine halastada naabermaja parmupaarile – kust nemadki teenistust saavad. Sel aastal katsuks kuidagi teisiti, kui vähegi võimalik. Esiteks jäi saagijatele etteantud mõõt 45-50 cm igasugusel kujul ja seletamisega ikkagi arusaamatuks ning mees tegi lattidest järjekindlalt hakkepuitu ehk siis umbes 20 cm pikkuseid juppe. No kuidas sa neid riita laod? Lisaks kroonhaaval mangumine säästuõlle jaoks ehk umbes viis uksekella päevas. Ehk veab seekord rohkem, peaasi, kui puud kätte saab.

Vend Shalif

Shalif oli sõnapidaja vend ega läinud Miale tol õhtul vargsi järele, kui Ley ta endaga kaasa viis. Tõsi, varasel hommikutunnil tegi ta küll väikese jalutuskäigu linnas, kuid kaotas üsna pea jäljed. Need olid kinni sõidetud ja kõnnitud.
Pere neli naist olid elevil ning kolm näitasid seda ka usinalt välja. Noorim tütardest uuris sosinal, kas Mia on tõesti Shalifi õde.
„Vanem õde,” kinnitas noormees nagu püha vannet andes. Noh, selles asjas polnud tõesti midagi valet, võinuks vanduda küll.Ometi ei jäädud teda uskuma. Kolm harakat kogunesid oma õmblustöödega ta ümber ning tahtsid õe kohta lähemalt teada. Kuidas ta nii ilus on ja mida ta teha oskab ja miks Shalif temast varem pole rääkinud ja kas õel peigmees ka on ja veel sada üks muud küsimust. Shalif oleks juba äärepealt kiitnud, et õde on sama kaunis kui vend tark, aga hammustas keelde. Jutustas hoopis omadest seiklustest, põimides neid kodukandi rahvajuttudega vapratest meestest, päästetud kaunitaridest, vahedatest mõõkadest ja tulistest ratsudest. Ise mõtles südamemurega, kuhu ometi jääb see ilus õde, kes juba hommikul ta juurde pidi tulema. Õekesed, noorim neist kuusteist kevadet vana ning vanim kakskümmend, kuulasid vasikasilmadega ja ammulisui ning nõudsid veel ja veel, kuni jutustajal hääl kähedaks kippuma hakkas. Ega Shalif end seal halvasti tundnud, tema armastas kõiki ilusaid naisi. Juttude vahele arutles ta endamisi sõjaplaane, et kas kõik korraga või kõik ükshaaval ja kui ükshaaval, siis mis järjekorras. Ummm… pigem ikka korraga. Kõigi suhtes aus, kõik saavad midagi ja keegi ei vingu pärast, et äkki said teised rohkem.

Üksinda kodus

… olemine laastab moraalselt täiega. Selle asemel, et topelt rabada, käib miskipärast üks tahtetu lebotamine ja uimerdamine. Õnneks juhtub selliseid üksiolemisi harva. Muidu oleksin juba täiesti alla käinud.
Appi, ma pean poodi minema. Õudne, kuidas ei viitsi. Aga homme saab tordi. Kas tordi juurde mõni külaline kah tekib, on teadmata. Aga enne torti oleks mõni salat hea. Aga salati saamiseks peab poodi minema. Nii lihtne see ongi.

Nüüd oleks siia seda piitsaga pisikese tigeda tomati emotikoni vaja.
Tegelikult ma võin seda niisama msn-st kõrvale vaadata.
Eh, eks ma siis lohistan oma tagumiku sinna, kuhu vaja…

Järve kohal

… on juba teist hommikut punane koidikuviirg, kui hommikul põnni kooli saadan. Kuidagi ootamatult järsku on hommikud valgeks läinud – või pole ma unisena voodisse tagasi kobides seda lihtsalt varem märganud.

Pakane

… tuli ootamatult. Väljas on juba -12 kraadi. Ähvardatakse kuni -20. Ahi ei ole enam ainult kasside parim sõber. Üks vaene mees peab homme tööle sõitma ning enne öömajale jõudmist kusagil Tõrvas seiklema. Hea, et iga päev ei pea kodust välja minema.
Ja üks meist, kes on hea eluga ammu ära hellitatud, peab vahepeal iseseisvalt puid tooma ja poes käima.

Uudiseid

… ei olegi nagu. Tavaline elu ja töö. Eelkõige töö.
Roosi on oma dieettoiduga vähemalt kilo alla võtnud viimase pooleteist kuuga. Mahub kohtadesse, kuhu enne ei mahtunud, ja kolab mööda riiuleid. Rõõm vaadata, kass näeb palju tervem ja aktiivsem välja. Alguses jättis kuni kolmandiku toitu järelegi, nüüd on sama koguse juures pidevalt näljane. Truudus perenaisele on unustatud, igaüks on sõber, kes süüa annab. Ootan huviga järgmise kaalumise tulemusi.

Molly Moon on seda nägu, et kui tempot hoida suudan, saan aprilliks valmis. Ja siis tuleb hiir Hermuxi kolmas raamat otsa, selle sarjaga hakkavad tähtajad selga sõitma. See on samuti umbes kolme kuu töö. Seejärel on ilmselt kavas Philip Reeve’i kolmas ja neljas raamat (see neljas on päris värskelt ilmunud) ehk siis Surelike masinate ja Kuldseeklite järg. Ja siis on veel Servamaa sari, Darren Shan ja üritan endale saada ka raamatu, mille magasin kunagi maha nii mina ise kui Eesti Raamat, ehk siis James Herrioti kassijuttude kogumik. Eesti Raamat nagunii pärast kolme suurt raamatut rohkem Herrioti ei tahtnud. Selgus huvitav tõsiasi, et need kolm suurt, mida mina tõlkisin, olid tegelikult kõik pandud kahest raamatust kokku, tegelikult on Herrioti raamatud üsna õhukesed. Aga Ameerika turu jaoks ilmutati nad kahekaupa, kartuses, et õhukest raamatut ei osteta. Vot, ja mina saingi need jänkidele mõeldud variandid.

Kõvaketast tuleb tühjaks tegema hakata ja katsuda see windooza uuesti peale saada. Ja kui siis kah pikemaid postitusi teha ei saa, siis aidaa ja blogi kolib wordpressi. Mulle kui laisale ja pidevas ajapuuduses inimesele muidugi ei meeldi üldse mõte, et kõik pildid tuleb uuesti panna ja kommentaarid lähevad kaotsi.

Greif

Olen nüüd paar õhtut Brettoniat tükkhaaval kirjutades mõnulenud ühe oma lemmikosa kallal tervest mängust. Greif oli alguses mõeldud põgusaks kõrvaltegelaseks, kuid mängu käigus kasvas talle lugu juurde ning eks oma osa etendas tema kerkimises lemmikute sekka ka netiavarustest leitud pilt. Ma ei oska isegi päriselt seletada, mis täpselt mind selle tegelase juures võlub, võimalik, et tema uljus, elegants ja sarm. Kuid võib-olla tegi ta väärtuslikuks hoopis see uhkus, mida tundsin oma mängijate üle Greifiga seotud seikluses, mis kulgeb peaaegu läbi terve triloogia teise raamatu ja mille taolist pole tundnud varem ega hiljem. Ehk on see emotsioon siiski tulevikus korduv. Igatahes hea tunne on olnud lugeda ja meenutada. Kirjutada muidugi ka.

Mõnikord

saavad kaks asja ootamatult kokku ja muutuvad üheks kolmandaks tundeks või elamuseks.

Merikajaka “Lonely looking sky” on sedasorti lugu, mida kuulad, kuulad ja jäädki kuulama. Kuulamise kõrvale lugesin Brettonia teise raamatu teksti üle – oeh, enne väljatrükkimist tuleb sealt veel korralikult üle käia – ning järsku taipasin, millega see laul mul seostub. Feimir ja Deilas. Kes on lugenud või mänginud, see teab. Üksildase taeva loost kõlab vastu just seesama nende kahe haldja sisemine nukrus ja üksindustunne. Spoilerdama siinkohal ei hakka elulugude asjus, mängijad jõudsid nende saladusteni omal ajal välja küll, iseasi, kas nad mäletavad. Mõnikord on ilusat ja kurba elamust saada vägagi lihtne.

Ennäe…

… leidsin ka selle pildi, mille järgi ise Theklat ette kujutasin. Ega ta üldiselt palju rohkem riideid kandnud küll, vähemalt suvel.

Otsides üht leiad ikka teise

Ühte pilti otsides leidsin kujunduse, millega Ovele kunagi sünnipäevasärk sai tehtud. Peaks olema üks, ainus ja ilmselt ka originaalne särk siin Eestimaal.

Aga tegelikult otsisin Sharkeri joonistatud pilti ühest oma drägonitegelasest. Olgu siis tema kah näidatud ja saage tuttavaks – Thekla, DM-i kirstunael, kes muuhulgas dimensioonidevahelise liikumise värava lukuaugu nätsu täis toppis. Puhaku ta rahus.

Üheksa lehte

… ehk peaaegu pool kuuplaani sai kenasti paika pandud. Ma olen täitsa tubli, eks ole? Väljas on tuul, midagi tuisulaadset ja õhuke ebamäärane kiht, millest ei saagi aru, on see rohkem lumi või pori. Majapidamisega ei teinud veeranditki sellest, mida teha kavatsesin – aga tööd rabasin kõvasti, mis tähendab nüüd rahuliku südamega õhtulejäämist.
———
Haldjas muigas. „Tähendab, sina õpid puhtalt tapma ja mina taastama.”
„No taastada ma ei oska,” ütles Ilderian. „Ma võin vajadusel kaitsta… Ennast. Teisi nagu ei oska.”
„Miks sa endale siis märgi panna lasksid?” küsis Feimir silmi kissitades.
„Noh… see annab võrratud võimalused õppida maagiat, õppida võitlema, õppida keeli ning see kõik on tasuta, lisaks veel söök, jook ja katus pea kohal,” luges Ilderian märgi hüved ette.
Feimir silmitses, nagu näeks teda esimest korda.
„Lisaks veel kõrgema seltskonna rahvas, kelle seltsis on lõbus aega veeta ning rasketest aegadest läbi marssida ühel või teisel viisil…”
„Kõrgema seltskonna rahvas?” küsis Feimir ettevaatlikult.
„Head inimesed, haldjad, kääbikud ja muud vähetuntud rahvast, kes on kõik mõnusad ja meeldivad, erinevalt näiteks tavalisest kõrtsirahvast, kes on võrdlemisi eemaletõukavad…”
Feimir hõõrus mõtlikult lõuga. „Ma pean selle üle natuke mõtlema.”
„Mille üle mõtlema?” küsis Ilderian kärsitult.
„Omaenda vigade,” vastas Feimir naeratades ning pöördus minekule.

Täna

… vaatasime paksudest lemmikloomadest dokfilmi. Sealne kass oli natuke üle 10 kilo, Roosi oli viimati kliinikus grammipealt 9. Ma usun, et ta on nüüdseks juba alla võtnud, küljed ei punnita enam väljapoole ning kass kolab üha rohkem mööda üha kõrgemaid riiuleid. Rõõm. Tähendab, koordinatsioon ja hüppevõime töötavad üha paremini. Ilmselt on tal sama viga, mis tollel filmikõutsil: ainevahetus on nii aeglane, et ei kuluta söögist saadud energiat ära.

Põnni uus kirg on Flatout 2. Paar õhtut kihutas ja kiljus korraga. Nüüd jääb mõni aed ralliraja ääres püsti ka juba. Lusti laialt. Eh, pean ikka kõvaketta korra nii tühjaks saama, et saaks windooza uuesti peale panna. Equestriadi tahaks üle hulga aja mängida. Männa taset ei saavuta ma muidugi iialgi, too lendas mööda krossirada nagu lennukiga. Ainus, kus ma tüüpidega võistelda suudan, on takistussõit, sest nurkade lõikamine on omaette kunst.

Jänni kipun

… jääma selle kuu Brettoniaga. Töö edeneb küll, pole viga.

Suures kõrtsis ristmiku lähedal oli otsitavat varahommikul ratsa Kelteni poole sõitmas nähtud. „Lõikad endale sõrme?” küsis Will vaikselt. „Vara veel,” arvas Orn. „Ega see ainus kõrts ole.”
Järgmine oli lääpas ja räpase väljanägemisega hurtsik, mille juures nad mõnda aega mõtlesid, võib seal üldse kõrts olla või mitte. Will läks ikkagi sisse haldjavereliste külaliste kohta uurima ning Orn lonkis talle järele. Kirjelduse peale torutas punetavate silmadega ja haisev habemessekasvanud tüüp huuli ning Orn libistas kähku kuldraha ta ette letile. Nii suurest rahast heldinud mehike vastas, et umbes sellisele kirjeldusele vastav härra magab hommikust saati pööningukambris. Will kibeles üles, aga Orn sügas mõtlikult lõuga ning küsis hobustele puhkamise ajaks varjualust.
Latrites oli selline sõnnikukiht, et suuremat kasvu hobused pidid põlvi nõtkutama, et põranda ja lae vahele ära mahtuda. Lagi ise oli hõre ja ähvardas kaela kukkuda. Kuid esimene ja ainus loom, keda Will selles saras nägi, oli haldjaverelise viimatine suur laia lauguga raudjas saanihobu. Noormees noogutas ja naeratas laialt. „Tema ratsu.”
„Kindel?” kontrollis Orn.
„Oojaa,” vastas Will rahulolevalt.
Orn tõmbas varrukast pikateralise torkerelva, peaaegu samasuguse kui Will oma kutsari käises näinud oli, ja see liigutus pani Willi murelikult taganema. Orn tõmbas teraotsaga oma käele kriimu ja peitis siis relva tagasi, vaadates Willile otsa, nagu poleks midagi juhtunud.
„Kust sa selle said?” päris noormees ta varrukat põrnitsedes. Ta hea tuju oli korraga kadunud. „Neil kahel olid samasugused.”

Aga kui samas tempos edasi läheb, läheb raamatutekst peagi foorumi kroonikast mööda.

« Older entries