Paris Hiltoni tulevased seiklused vanglas

Kuna Postimees jälgib teraselt seltskonnatibi iga sammu ja hingetõmmet, siis on ka tänases lehes artikkel tema tulevase kolmeks nädalaks luksusvanglasse mineku kohta.

http://www.postimees.ee/310507/esileht/meelelahutus/263764.php

Eriti väga meeldis mulle sealt lõik: Paris Hilton on valmistunud vangla jaoks mitmeti. Ta käis jõusaalis treenimas, võttis karate tunde ning luges piiblit ja budistlikku kirjandust.

Advertisements

Randani seiklused Berhenis

Pärastlõunaks oli Randan Berhenis tagasi ning marssis otse linna korravalvurite peamajja, et oma avastusest ette kanda. Ta valis ühe sõbralikuma olekuga isanda nende seast välja ning küsis, kas temalt saaks andmeid vasekaevanduse sunnitööliste kohta. Isand küsis vastu, kas Randan on kohalik ning edasi korraldati juba tõeline ülekuulamine selle kohta, kust noor Berensen tuli, mis asjus ning kui kaua on ta linnas olnud. Ehmunult ladus noormees oma päritolu lagedale. Kordnik kirjutas kõik hoolega üles, lappas mingeid pabereid, vibutas näppu ning lausus, et linnapea tütart lolliks lehmaks nimetada ei ole ilus tegu.
„Kuidas, palun?” küsis Randan, silmad suured kui tõllarattad.
Kordnik võttis paberilehe ja luges sealt lisaks lollile lehmale veel mõndagi ette. Randani silmad läksid üha suuremaks ning põskedele ilmus üha rohkem punaseid laike sedamööda, kuidas kasvas talle etteloetava teksti krõbedus. Kui mees lugemise lõpetas ja paberi kõrvale pani, tundus loll lehm Randanile juba õukonnaviisakusena. „Kuidas see roppus minuga seostub?” küsis noormees peetpunasena.
Nüüd oli kordniku kord silmi pungitada. „Olid sa tõesti lausa nii purjus?” Ta lükkas oma paberipaki Randani ette. Kõige peal oli kellegi naisterahva kaebus selle kohta, et teda hommikul turuplatsil heast peast sõimati, süüdlase kirjeldus vastas Randanile isegi pisiasjades ning tunnistajate seletuskirju oli kaheksa tükki.
Randan üritas seletada, et sel ajal jalutas ta hoopis kaevanduse poole, kuid kordnik põrnitses teda ning lausus, et ta on mõistlik mees ja lubab Randanil seekord jalga lasta ning teha näo, et pole kohtunud. Randan pani suu poolelt sõnalt kinni. Ta tõusis ning lonkis tagasi Kahte Kannu, terve tee mõeldes, mis imekoht see Berhen ometi on.

Kahe Kannu peaaegu kiilas kõrtsmik polnud seekord pooltki nii sõbralik kui eelmisel kohtumisel ning küsis kohe turtsakalt, kas külaline otsustas tagasi kolida. „Kuidas palun?” küsis Randan ja mõtles kõhedusega, et siin linnas on vist kõik hullud. Talle meenutati, kuidas ta hommikul Kukke ja Kanasse kolis ja ka oma hobuse sinna käskis viia. Randan vaidles, et see pole kuidagi võimalik, kuna ta just jõudis linna tagasi. Siis vaatas hoopis kõrtsmik teda nagu hullu.

Nüüd kiirustas noormees üle turuplatsi tõugeldes Kukke ja Kanasse, saades seal teada, et oli sinna hommikul tõepoolest kolmeks päevaks toa võtnud. Talli läks ta juba üsna kikivarvul ning uskus juba peaaegu ise ka, et oli hommikul väga purjus.
Hobust ta tallist ei leidnud. Ta oli sellega hommikul kuhugi läinud.

Kuumus

Juba kell 8 hommikul näitas kraadiklaas akna taga +28 ning toas oli +26. Päikesepoolne külg noh. Praeguseks on päike teisele poole maja keeranud ja väljas varjus +29. Vasak käsivars sügeleb, sest arvuti on aknast umbes meetri kaugusel ja mis aknast sisse paistab, kuumutab ka küünarvart. Hakka või toas kah kaitsekreemi kasutama. Ei taha kleepida, kas teate… Ootan õhtutundi, et poodi kassitoitu ostma minna. Eh, vampiiri elu…

Kui sellest juba juttu tuli…

… siis No Time Like a Show Time ehk Pole pöörasemat aega kui etenduseaeg.

Hermux koputas Gildeni uksele. Keegi ei vastanud ja uks oli lukus. Niisiis kasutas Hermux Varminti antud varuvõtit, keeras ukse lahti ning lipsas sisse.
Ruum oli kottpime ja haudvaikne. Hermux kuulis ise ka oma südame pekslemist. Ta nuusutas ettevaatlikult õhku. See lõhnas kirbelt ja kopitanult.
„Siin mädaneb miski!” mõtles Hermux. Äkki tekkis tal aimdus, ebamugav tunne, et tuba pole tühi. Keegi oli siin. Ta libistas käpaga mööda seina ning otsis elektrilülitit.
Vaikuse lõhestas vastik sisistav hääl. „Katsu teiselt poolt, va nuhk!” See oli Gilden Binteri hääl.
Hermux leidis lüliti ja vajutas seda.
Ta pöördus järsult ning seisis silmitsi papagoiga.
Papagoi hakkas kriiskama. „Keda sa siit leida lootsid? Nurella Pinchi või?” Gilden Binterit polnud kusagil näha.
Hermux ei saanud sinna midagi parata, et ta endale tööriistakasti jala peale pillas. „Aaaah!” karjatas ta pooleldi valust ja pooleldi hirmust.
Papagoi kiigutas end õrrel ja uuris Hermuxit külma pilguga. „Närvid jukerdavad, jah? Äkki peaksid ametit vahetama? Sissemurdja peab vaikselt tegutsema.”
„Ma tegutsesingi vaikselt!” vaidles Hermux. „Pealegi pole ma sissemurdja, sest mul on võti.” Ta näitas seda. „Ja mida sina siin üldse teed?”
„Mina töötan siin,” vastas papagoi. „Tuleb meelde või?”
Papagoil oli õigus.
„Aga see ei seleta veel, miks sa rääkida oskad,” sõnas Hermux, mõeldes, et selles vaidluses jääb ta küll peale. „Sa peaksid topis olema. Kavas on kirjas: kõhurääkija!”
„Kas sa nägid mu huuli liikumas?” küsis papagoi. Talle pakkus toimuv silmnähtavalt lõbu.
„Sul pole ju huuli!” ütles Hermux.
„Just nimelt!” müristas papagoi Fluster Varminti häält täiuslikult jäljendades. „Võid mind uskuda, pojuke. Papagoid on parimad kõhurääkijad!”
Hermux oli pisut segaduses.
„On sul miskit süüa?” päris papagoi. „Mul on sellest rämpsust siiber!” Ta õrre all kuhjus banaanikoori, närtsinud aedvilja ning mädanevat puuvilja.
„Aga mida siis Binter teeb, kui sina teed kõhurääkimist?”
„Tema saab palka!” krääksatas papagoi.
„Aga sina teed ju kogu töö ära!”
„Bingo!” teatas papagoi. „Selles hiires on leitud mõistusega eluvormi märke.”
„Ja mida sina sellest saad?”
„Luksusliku elu!” nentis papagoi mõrult. „Ja mida sina siin üldse ringi nuhid?”
„Ma ei nuhi. Ma paigaldan signaalkellasid.”
„Kahtlen! Sa otsid midagi.”
Hermux näitas tõestuseks oma tööriistakasti.
„On seal miskit söödavat? Küpsiseid? Pähkleid? Juustu? Sa näed niisugune välja küll, et sul midagi olla võib.”
„Ei,” vastas Hermux. „Ainult tööriistad.” Ta neelatas.
„Tead, sa peaksid minu vastu kena olema,” ütles papagoi semutsevalt. „Ma saaksin sind kõvasti aidata. Siin toimub midagi üpris lõbusat ja mina kuulen kõike pealt.”
„Siis tead sa seda ka, kes siin ähvarduskirju saadab?” Hermux pahvatas küsimuse enne välja kui sõnasabast kinni sai.
„Ah et ähvarduskirjades on siis asi, eks ole?” kraaksatas papagoi, plagistas tiibu ja sirutas jalga. „Kui hästi see ära tasuks?”
„Mida sa sellest tead?”
„Mida sa selle eest maksad?”
Hermux mõtles kiiresti.
„Kotitäis praetud soolapähkleid.”
„Mandleid, siis on kaup koos!” tingis papagoi.

Tööga

… jõudsin selle vallalise nädalavahetusega isegi võlad tasa teha, üllatus-üllatus. Aga ma peksin end ikka hoolega kah. Ja põnn läks eile õhtul maale ning tuli täna pärastlõunal, nii et vahepeal selge üksindus, mida tööga täita. Brettonia graafikuga olen küll ligi kuu aega maas, mis parata. Äikesehoogude ajal lugesin umbes kolmandiku Troonide mängust läbi. Astritaimed seisavad pangedes vannitoas, ei riskinud neid kõigest äikesest ja vihmast hoolimata peenrale viia, sest vahepealne kuumus on üsna karm. Ehk homme.

Hermuxit on jäänud umbes nelja nädala töö pluss ülelugemine. Siis on selle sarja kolme raamatuga ühel pool ning sarjadest jäävad Servamaa, Molly Moon ja Reeve’i kaks raamatut. Pluss veel see, teine ja kolmas üksik raamat, mille pealkirju turvapõhjustel ei avalda. Ma ei teagi, mis järgmiseks tuleb. Sõltub lepingutest ja tähtaegadest. Praeguse seisuga on mul ilmumisootel kaks Molly Mooni (täitsa vahva lugu sellest, mis juhtub, kui tõrjutud lastekodulaps leiab hüpnoosiõpiku), esimene lugu Servamaa kroonikatest (fantastiliselt head illustratsioonid, mis moodustavad tubli kolmandiku raamatu mahust ning väga omapärane fantaasiamaailm), esimene Darren Shani vist kaheteistkümnest osast (väga hästi kirjutatud mina-vormis jutustus sellest, kuidas teismelisest poisist vampiir sai), teine hiir Hermuxi lugu pealkirjaga Ajaliivad… viis asja ühesõnaga. Või unustasin midagi ära. Ohjah. Ikkagi on see hea töö.

Järgmise nädala järjejutt

… Vikerraadios. Kell 11.30 ja 22.30. Lahe raamat ja Anu Lamp loeb. Vahva.

Katkend kah isu tekitamiseks: 

“Kui sina ei söö inimesi nagu teised,” sõnas Sophie, “siis millest sa õieti elad?”
“Siin see tõeliselt kaelamurdmiskeeruline probleem,” vastas Suur Sõbralik Hiiglane. “Sellel mädamülkasel Hiiglaste maal männid ja muu sihuke lihtsalt ei kasva. Miski ei kasva siin peale ühe vastikjäleda aedvilja. Seda tatikurgiks kutsutakse.”
“Tatikurk!” hüüatas Sophie. “Sihukest asja pole ju olemas.”
Hiiglane vaatas Sophiet ning naeratas nii, et nähtavale tuli umbes paarkümmend kandilist hammast. “Eile,” ütles ta, “meie ka hiiglasi ei uskunud, või mis? Täna meie ei usu tatikurki. Mida iganes meie ka oma kahe pisikese silmaniruga ei ealeski näinud, seda ka ei usu. Mida sina arvad näiteks suurest lärmakast külmarohutirtsust?”
“Vabandust, misasjast?” küsis Sophie.
“Või siis küürvärbajast?”
“Mis asi see on?” küsis Sophie.
“Või siis võrukaelmähkurist?”
“Millest?” küsis Sophie.
“Või siis kortstursklasest?”
“Kas need on mingid loomad?” küsis Sophie.
“Need üldtuntud loomad,” ütles hiiglane halvustavalt. “Mina ise mitte eriti äraharitud hiiglane, aga minule näib, et sina täiesti nullteadlik inimolemus. Sinu ajud ainult tatti täis.”
“Sa tahtsid öelda vatti,” parandas Sophie.
“Mida mina mõtlen ja mida ütlen, need kaks erinevat asja,” teatas hiiglane suureliselt. “Nüüd mina sinule näitan tatikurki.”

Väga asjalik…

… analüüs. Nagu arvata oligi, kutsus see kommentaarides sõimulaine esile nagu kõik kaine mõtlemise katsed alates viimaste presidendivalimiste kampaania algusest.

http://www.postimees.ee/260507/esileht/arvamus/262842.php

Jonathan Livingston

…And bein’ lonely
Never made it right
Never made it right…

Yeah, right. Asjad on, nagu nad on, eks ole.

Vasakpoolne liberaal

Your political compass
Economic Left/Right: -5.75
Social Libertarian/Authoritarian: -2.97

Proovige ise ka:

http://politicalcompass.org/

Üks väegade hea määratlus

Noh, Punase Hanrahani blogi loevad nagunii paljud. Aga täna leidsin sealt hullult lihtsa ja hea poliitikaseletamise definitsiooni, millega kahel käel nõus olen:

vasakpoolsus – tee teisele seda, mida tahad, et sulle endale tehtaks
parempoolsus – igaüks enda eest ja ära märka enda kõrval iial kedagi

Tervet sissekannet ja sellele järgnenud arutelu saab lugeda siit:

http://afrodisiax.wordpress.com/2007/05/19/taienduseks-eelnevale-2/

Misasja…

Tänases Postimehes ütleb üks politsei tähtis nina pronksiööst kõneldes nõnda:

Küüdile allunud operatiivstaabi juhi Tarmo Miilitsa sõnul oli KMA hoone vandaalide kätte sattumine suur julgeolekurisk. «Kui kahjustada saanuks KMA peaserver, tähendanuks see mõneks ajaks seda, et inimestel on Eestis küll passid, kuid puudunuks nende andmebaas,» ütles Miilits.

Ehk siis: kas meie riigis pole siiamaani passiregistrist varukoopiat või ajab mees mula?

http://www.postimees.ee/210507/esileht/siseuudised/261795.php

Pühapäev

Laagrirežiimist on alati hullult raske puhkepausita argipäevarežiimi üle minna.

Sain valmis Brettonia eelmise kuu normi, nüüd peab hakkama maikuu jagu tegema. Õhus hõljuvad plaanid suuremat sorti mängulaagri korraldamiseks, aga ma ei usu, et asi nii ideaalselt läheks, et neli gruppi korraga mängima saada õnnestuks. Elame-näeme, tuleb mängujuhtidele-mängijatele mõtlemisaega anda ja eks siis näha ole. Ma hullult loodan ainult, et laager ja köögipõranda vahetus ei satu samale ajale.

Aiamaa

… pole mul vist kunagi veel nii korras olnud kui praegu. Kaks tegijat on ikka kaks tegijat. Kui veel nõnda hoida suudaks, et suvel see ilu heinamaaks ei muutu, oleks päris tore.

Brettoniaga hakkan vist varsti eelmise kuu normi valmis saama. Töö püsib õnneks graafikus. Põnn ja Higgins lustivad mingi Metsiku Lääne mänguga õhtuti. Koos kevadega näib ka külalisteaeg hoogu koguvat, uuritakse juba, kas ja millal suvel mängulaagreid tuleb ja kisub sinnapoole, et omaette laagreid tuleb ka Troonide mängu lauamängule tegema hakata. Isegi Tallinnast võib täiesti uusi nägusid tulemas olla.

Lapsed ja nende leidlikkus

Altair says: Elias suutis ühe turvatooli jublaka ära peita ja siis läks koristamiseks et see välja tuleks
Lana says: heh, ma tean juhust, kus üks sama vana tegelane oli külas ja poetas autovõtmed supipotti
Lana says: supi sisse
Altair says: uuh
Lana says: kaks päeva otsiti
Lana says: ei saa koju enam
Altair says:jajah, me tuustisime elutoa korda ja pärast avastasin jupi kogemata köögist tühjast purgist
Lana says: votvot, juba sinnakanti
Lana says: mis tuletas omakorda meelde, mis mu kunagise naabrinaisega juhtus
Altair says: nuuuh?
Lana says: ta sai jõulukingiks uue mobla ja nädal hiljem laskis ta põnn selle vetsupotist alla

Ei, ma ei ole surnd

… lihtsalt asjatan. Nädalavahetusel olid külalised ja muul ajal asjatamine. Ja kui postitamisel juba auk sisse jääb, siis kipub see üha suuremaks venima. Sorry.

Hommik algas äikese ja paduvihmaga igatahes.

« Older entries