Kärbsepaber

Raid tapab majas ja aias, eks ole. Usutavasti on see reklaam paljudele pähe kulunud. Nojah, tapku siis majas kärbseid, otsustasime ja ostsime selle firma kärbsepabereid.

Et esimese lindi kinnitus juba ülespanemise käigus katki läks, võib hea tahtmise juures ka tööõnnetuseks arvata. Teise saime rippuma ning siis tabas meid üllatus: esimest korda elus võis näha kärbsepaberit, millele kärbsed juba enne ülesriputamist peale olid trükitud. Täitsa tihedalt ja loomutruult kusjuures. Kahtlused trükimustri tegeliku eesmärgi suhtes saavad üha kinnitust, kuna pärast nädalast rippumist on see lint suutnud kinni püüda ühe kärbse ja kõik ülejäänud kari lendleb rõõmsalt ringi, hommikuti magajaid terroriseerides. Aga eemalt vaadates jääb mulje, et lint on kärbseid täis. Kusjuures ongi ju. Ainult et trükitud kärbseid.

Peab teise firma toodangut proovima.

Advertisements

Üsna lihtsakoeline test Tule ja jää saaga teemadel

 Naised 

 Mehed  

 

 

Ühesõnaga täielik Starklus. Naisena Catelyn ja mehena oleks Ned Stark. Kui lisada, et Higgins sai vastavalt Jon Snow ja Catelyn Starki… nujah.

Tegelikult – kuna Amoki galerii leht on järjekordselt maas, siis hetkel saab tema Tule ja jää saaga pilte näha siin: http://amok.freeforums.org/viewforum.php?f=4

Külalised

… ehk siis täpsemalt Chloe ja Ozkar tegid Tom Sawyeri planguvärvimist, see tähendab, värvisid suure osa köögist ise ära. Kui nemad ükskord oma köögi saavad, mida värvida tuleb, peame ilmselt minema ja tagasi tegema.

Värvin…

… kappe, uksi ja seinu. Tunneli lõpus paistab juba valgust natuke. Oli kuri plaan täna saabuvad külalised tapeeti panema panna, aga õhtul kella kümne paiku jõudsime selleni ise ja pool esikut sai tapeeditud. Kui hästi läheb, saab ühe seinaääre kapid täna kööki ära kolida.

Köögi laega…

… sai ühele poole. Seinad kah peaaegu kasitud. Me oleme tublid. ‘Interior’-sorti värviga on väga mõnus mässata, katab hästi ja kuivab kähku.

Arutelu mängimise üle

Kassilukk

Mõni aeg tagasi sai siin räägitud arvutisse pandavast kassilukust. Cat-like typing detected ja nii edasi. Lindistasin laupäeval “musti” (ehk reklaamidega) filme ümber ning järsku avastasin, et videomaki ükski nupp ei tööta, ainult puldiga saab lülitada. Wtf? No täitsa lambist… Nii jäigi, sest mina selle värgiga midagi peale hakata ei osanud.
Täna siis tekkis targem pea appi mõtlema ja leidis netist probleemile lahenduse:

Look at your remote control, and find the button marked “CLOCK”. This actually stands for “Child LOCK” – fiendishly clever, is it not? Anyway, press the button. Your VCR should now be out of safe mode.

Ja nii oligi. Kui meelde tuletada, siis üks kass-tõbras trampis vahepeal puldi otsas küll…

Omaette

Täna ja homme olen omapäi. Henri teeb Mytofestil d10-t ja põnni viisid vanavanemad juba varahommikul minema. Viimine oli nagu ikka, kiirustav. Sõideti miski 250 km siia ja kohal poldud vist kümmet minutitki. Noh, nagu alati. Isa ei tulnud trepist üleski – või siis pigem ema ei lubanud tal aega raiskama hakata. Äkki veel suhtleb minuga või arvab remondist hästi. Milleks hakata selliste ebameeldivustega riskima.
Muidugi kasutasin päeva maksimaalselt ära ja tegin tööd, tööd, tööd… Kolmandik nädalanormi ühe päevaga. Homme tuleb samasugune päev teha, et võlgu ei hakkaks tekkima. Nagunii ei jõua vist järgmisel nädalal remondi kõrvalt täie rauaga. Nagu õrritamiseks on mu kõige defitsiitsem mängija päev läbi msn-s olnud, aga mul lihtsalt pole jaksu ja võimalust teda hetkel ette võtta. Hunniku pesu triikisin töö vahele küll ära, aga aiamaale ei jõudnud. Jäin vahepeal Roosi kaissu tunnikeseks magama. Too igatseb oma põnni taga ja kössitab töölaual, pea mu käele toetatud. Vahepeal toetas põse mingile klahvile, mis tüki teksti ära kustutas. Kahtlustan, et see võis olla escape.
Nüüd, kell üheksa õhtul, saab vist enda jaoks ka natuke aega. Peab mõtlema, mida sellega ette võtta enne, kui silmad kinni kukuvad. Ei, ega ma õnnetu ole, kaugel sellest. Ainult väsinud, aga rahul äratehtud tööst. Mul on hea meel inimeste üle, kes pärast päevatööd veel midagi lugeda jaksavad. Ilmselt seepärast, et vaimne energia läheb võõrkeelse ilukirjanduse maakeelseks edastamiseks, ei jaksa tavaliselt rohkemat kui natuke online ajalehti vaadata. Televiisorit vaatan ka ainult siis, kui sealt midagi eriti ahvatlevat tuleb, ehk siis paar korda nädalas. Ei jaksa lihtsalt.

Aga kui me nüüd tublid oleme, saab meil olema väga mõnus ja kena köök.

Ennäe…

… Stalkerite jagamisel tuli Reeve ehk Surelikud masinad/Kuldseeklid 8.-10. kohale 45  raamatu seast. Pole üldse paha.

http://ulme.ee/ulmeuehing/stalker/2007/stalker_2007_loplik_paremusjaerjestus

P.S. Esialgse arvestuse järgi kulub “Infernal Devices” peale neli kuud ehk siis novembri lõpus või detsembri alguses peaks tõlge toimetamisele minema.

Valmistudes Mytofestiks

Higgins: “… ja Khalidile tuleb veel augud sisse teha…”

(mõeldud oli Khalidi pilti augustada, et seda kausta saaks panna)

Reeve läks töösse

… ehk siis “Infernal Devices”

Alguses oli tühjus. Siis tekkis sädemeke, visisev heli, mis liigutas unenägude ja mälu võrguräbalaid. Seejärel tormas sinakasvalge elektrivägi raginaga temast läbi, paiskudes aju kuivanud tunnelitesse nagu tõusulaine kaldakoobastesse. Ta keha vappus nii tugevasti, et hetkeks balansseeris ta vaid kandadel ja soomustatud kolba kuklapoolel. Ta karjatas ning ärkas lumelobjakasel maapinnal, tundes, et kustub kohe uuesti.
Talle meenus ta surm. Ta mäletas tüdruku arminägu endale ülalt alla vaatamas, kui ta seal märjas rohus lamas. See tüdruk oli keegi, kes oli tähtis, keegi, kellest ta hoolis rohkem kui ükski stalkeritest millestki hoolinud oleks. Midagi oli ta tahtnud tüdrukule rääkida, kuid ei suutnud. Praeguseks oli järele jäänud vaid mälestuspilt moondunud näost ning see kujutlus laperdas nagu koiliblikas ta peas ringi.
Mis selle tüdruku nimi oli? Ta huuled mäletasid seda küll.
„H…”
„See on elus!” ütles kellegi hääl.
„HES…”
„Palun veel kord. Kähku.”
„Laen…”
„HESTER…”
„Eemale!”
Uus elektrilöök pühkis viimasedki mälukillud minema ja nüüd teadis ta ainult, et on stalker Shrike. Üks silm hakkas taas tööle. Ta nägi ähmaseid varje lumetuisus liikumas ning jälgis, kuidas varjud aegamisi tõrvikuvalgel ja kuuvalges taevas ruttavate pilvede taustal inimkujudeks muutuvad. Sadas lakkamatult. Mundrites, kaitseprille ja kilemantleid kandvad ükskordsündinud kogunesid tema lahtise haua ümber. Mõnel olid kvarts-joodlaternad kaasas, teised tegutsesid säravate signaallambikeste ridu ja läikivaid nuppe täis masinate kallal. Nende masinate küljest vonklesid juhtmed tema kehasse. Ta tundis, et terasest pealagi on küljest võetud ja lahtine kolp näitas endas peituvat stalkeriaju.
„Härra Shrike? Kas te kuulete mind?”

Ooperisõpradele

Hansapäevad 2

Laupäeva hommikul sibasime jälle võimalikult varakult linna peale ning esimene hansandus, mille peale sattusime, oli ammulaskmine. Seal peatusime päris pikalt. Amb on üks üpris põnev laskeriist. Sellega sihtimine on püssi lasknud inimese jaoks mõnda aega täielik müstika. Tõstad ammu kenasti õla vastu ja sihid enda meelest, nagu sihtima peaks, märklaua keskele – kõrvalt aga õpetatakse: “Allapoole! Veel allapoole!” No krt! Kõigepealt sihid märklaua alla ja siis juba kivisillutist ja lõpuks vaat et endale varbasse… Ja kui siis noole teele lased, siis avastad, et ohhoo, normaalse sihtimise puhul oleks see jah vist üle katuse lennanud. Madalalt laskmine jäi kahjuks proovimata. No igatahes olin esimene, kes märklaua asemel seinale pihta sai.

Üsna pikalt passisime larparite juures, kuhu sõpru-tuttavaid päris palju kokku kogunes. Oli vahva neid kõiki näha. Vahepeal oli õnnelik võimalus autoga ehituspoes ära käia ning köögi jaoks värvid ära osta. Siis pidasime miniloomaaia kõrval piknikku. Pärast jalutasime veel mõnusasti linna peal. Põnn avastas sel päeval enda jaoks jääjoogi, sellise sulalund meenutava olluse. Ta nautis seda igal võimalusel. Klaasikojast sai ta kaelaripatsi ning laadalt kleidiga täpselt sobiva kukru. Magdeburgi poolkerasid kahjuks ei näinud, sättisime end kenasti larparite juures jõekaldale platsi, aga etendus toimus käänaku taga ja sinna kolida me ei viitsinud. Hansa oleks ilma Noortelavata muidugi palju rohkem hansa olnud, sest sealt kostvast lärmist andis üle karjuda isegi teisel pool jõge. Selle koha oleks lihtsalt kuhugi omaette võinud paigutada, mitte keset hansalaata.

Omaette nali oli kitsejuustuga, mida üks meie seltskonnast prooviks ostis. Higgins veel pomises, et nüüd ta ostab kindlasti kitseseepi, mida samal letil müüdi. Ära sõnas, sinder, juust maitses tõepoolest nagu seep.

Õhtuks olid kõik juba nii laibad, et tekkis küsimus, kas üldse minna turniiri vaatama. Ajasime end ikkagi varakult välja, et head vaatamiskohta saada. Põnn oli kuni rüütlite ilmumiseni üsna surmväsinud, aga igasugune väsimus läks üle, kui tutvustamisele ilmus kolmas rüütel “oma pirtsakal märal nimega Kelly” (ehk siis põnni nimekaim). Edasi oli juba lõbus. Vähemalt oli kellelegi pöialt pidada. Muide, see pirtsakas mära tuligi võitjaks, võimalik et tänu ustavale pöidlapidajale.

Pühapäeva alustasime pakkide toimetamisega bussijaama hoidlasse, järgnes enda kuubikujuliseks söömine “Poole Kuues”, vaatasime ära kõhutantsijate etteaste… ja siis oligi varsti aeg bussi peale minna. Õhtul liimisime veel esiku linoleumi paika ja kobisime magama, et olla valmis algavaks karmiks töönädalaks. Kindlasti jäi kirjutamisel mõndagi kahe silma vahele, aga eks siis pärast täiendab.

Hansapäevad

… olid päris lahedad. Vähemalt sai oma lapsele üks korralik suvine meelelahutusüritus organiseeritud ja ega endal kah kuskilt otsast halb olnud.

Kui nüüd otsast alustada, siis sõitsime siit reede hommikul koos Ove ja Tellaga Tartusse ja alustasime hommikueinega… oli vist “Kuum Tass”. Remondi tõttu oli juba paar päeva võileibadest toitutud ning soe eine kulus ära. No andis seda einet alles oodata. Higgins ja põnn jõudsid päris pikalt arendada menüüs oleva majaprae teemat, fantaseerides, mis otsast ja kuidas täpselt seda maja praetakse. Oleks siis mingi ülerahvastatus seal olnud, oh ei. Me vist olime peaaegu ainuke seltskond, aga pannkooke oodates tekkis näljastel reisilistel lõpuks tunne, et nende tegemist alustati kanaga vestlemisest – kuule, pinguta nüüd veel üks muna, et saaks tainast tegema hakata. Lõpuks need pannkoogid siis toodi, sinki ja kana seal sees ikka oli, aga kookide serv oli selge vahvel ja seda andis nüsida. Kastet toodi… um… see anum võis vabalt soolatoos olla. Majapraadi oli kaunistatud mingi kahtlase rohelusega, mida ükski meist maakatest varem näinud polnud. Seda maitsti ettevaatlikult, kahtlustavalt ja jutt liikus miskipärast GMO-le. Viimaks otsustati ettekandjapiiga käest küsida, mis asi see on. Tema ka ei teadnud. Aga ta oli nii armas, et läks ja küsis. Selgus, et kahtlane rohelus on basiilik. Nüüd me siis teame.

Asjad Altairi poole maha pandud ja hansariided seljas, suundusime laata uurima. Olime just kaubamajani välja jõudnud, kui kahehobusevanker mürinaga kõrvale seisma jäi. Asi näis ahvatlev, põnn oleks nagunii sõita tahtnud, aga kõhkles üksi… kui selgus, et 25 eegu eest saab 20 minutit sõitu, mitte tiiru ümber lähima maja, olime meiegi kähku peal. Ja tõepoolest, asi oli oma hinda väärt. Tiir läks kaubamaja juurest läbi Antoniuse õue ja veel suure ringiga stardipaika tagasi. Hiljem õhtul näidati sedasama rakendit televiisoris ja töö- ning elukohaks on neil ilmselt Ülenurme põllumajandusmuuseum. See sõit oli tõsine vedamine, sest hiljem nägime pikkvankrit vaid paar korda linna peal. Hobustele liiga ei tehtud, mis on iseenesest kena. Väikesed lastesõidutamisponid on küll igal hansalaadal hommikust õhtuni töös olnud.

Seal me siis tuiasime mõnusasti ja nautisime elu. Käisime Chloel teatri kostüümilaos külas. See on vahva koht. Õhtul viidi meid ekskursioonile mõnusate kutsikapätakate pesakonda külastama. Seejärel üritasime hansapäevade pidulikku avatseremooniat vaadata ja jõudsime järeldusele, et hansa on siis kõige parem, kui ametlikku osa pole. Ametlik osa seisnes peamiselt väga venitatud teksti valjuhäälditesse karjumises stiilis: “Vaaaadake, laaaev! Nääääe, seal on meeeees maaasti oootsas!” Põgenesime selle kisa eest bussijaama poole ja üle sealse silla, sest jalakäijate sillale ei lastud ilutulestiku tõttu. Niisiis nägimegi tuleetenduse ära järgmiselt sillalt, mis oli ilmselt parim koht selle vaatamiseks, kuna mulje järgi koosnes etendus hulgast tossupommidest, sädelusest jõel ja ilutulestikust umbes sellises mastaabis nagu Mehikoormas aastavahetusel tehakse. Ei, siin on rakette raudselt rohkem.

Okei, järg järgmises numbris, esiku linoleum on vaja ära liimida.

Tänased viimased pingutused

Esik sai tühjaks tõstetud ja linoleum saab nüüd parajaks lõigatud, et see põrandale sirguma jätta. Liim sai nimelt otsa. Järgmine nädal tõotab tulla neetult sisutihe. Kuna see järgmine nädal lõpeb Mytofestiga, mis on mu oma äraütlemata suure lolluse läbi nüüd risti ja põiki jalus, tuleb end ilmselt nädala alguses meeletult tööga tappa, et mulle eesootava neljapäevase augu täiteks mingi edasitegutsemise võimalus jääks ja tekiks mingi lootus elamisest jälle elamist tegema hakata. Ei, mina ei lähe sinna, aga minu omaaegse suuremeelselt lolli lubaduse peab keegi teine oma nahaga kinni maksma. 

Kassidele muidugi remont hullult meeldib. Kõik need tühjad kapid, kus istuda,  ja ümbertõstetud mööbel ja üleüldine askeldamine ja põnevus. Ühelt kapilt teisele hüppamine ja kapi alt läbi kõndimine hetkel, mil seda parajasti küljeli keeratakse. Jalus tolgendamisest rääkimata.

Ohjah. Tegelikult olen surmväsinud ja möll läheb ilmselt veel keskööni. Ja hommikul 6.30 üles. Kostüümikott tuli paras pirakas. Tagasi tuleb koos sellega tassida vähemalt 4-5 värvipurki. Õnne meile, eks ole. Ja kohtumiseni hansapäevadel.

« Older entries