Kõvasti mõtlemisainet

Tõde kõneleb Punase Hanrahani läbi

http://afrodisiax.wordpress.com/2007/09/28/mikromeerika/

Advertisements

Hambaarstimäss

Täna olid igatahes poolel koolil kaasas lapsevanemate avaldused, et nende võsukesed ei peaks hambaarsti juurde minema. Täpsustan: et nad ei peaks minema selle hambaarsti juurde, kes siiani koolis igal kevadel ja sügisel on käinud hambaid kontrollimas. Nime ja töökoha jätan halastusest nimetamata.

 Põnn on juba mitu aastat kurtnud, et see arst ei kohtle lapsi just kõige paremini, ning rääkinud klassikaaslaste kannatustest. Enda omadest muidugi ka. Minul on selle tohtriga täpselt üks kogemus ja sellest piisas. See oli nii aastat seitse tagasi, kui põnn katkise piimahambaga tema juurde sattus, sest tegemist oli kodule kõige lähema arstiga. Mis ta võis olla, viis või kuus aastat vana. Igatahes seoti ta rihmadega tooli külge kinni, meditsiinipersonal kargas jõuga kallale veel kinni hoidma ning ohvri arvamus ei huvitanud kedagi. Laps küsis pärast pool aastat igal hommikul, ega täna hambaarsti juurde ei lähe, ja läks hea hulk aega, enne kui teda üldse hambaarsti juurde sai viia. Õnneks on meil nüüd aastaid juba parimat sorti tohter olnud, kes isegi niisuguste äraehmatatud lastega kaubale saab. Siiani ma tolle koolitohtri vastu eriti ei mässanud, ehkki ka ei arvanud temast hästi. Saime nõnda kaubale, et tema saadab mulle ülevaatuse tulemused ja kui vaja, läheme nendega oma tohtri juurde. Niiviisi oli asi talutav.

Viimatisel läbivaatusel aga olid tohtril kaasas praktikandid ning koolist sai katsepolügoon hammaste väljatõmbamise harjutamiseks. Mingitest kokkulepetest ei tehtud enam välja. Õpetajad ei teadnud asjast midagi ega osanud ka ilmselt kahtlustada. Laste pärastised muljed ajasid ihukarvad püsti. Kellel tõmmati hammas välja kohe pärast süsti ja ette hoiatamatagi, rääkimata ootamisest, millal tuimestus mõjub, kellel tõmmati hoopis vale hammas välja… Piimahambaid ju laialt käes, üks ees või taga. Igatahes jättis see tapatalgu lastesse niisugused mälestused, et kui eile selgus, et täna hambaarst tuleb, läksid neil keelepaelad valla ja kõik need lood räägiti ära. Klassijuhataja soovitas vanematel, kes sellist ülevaatust enam ei taha, avalduse kirjutada, ja need avaldused korjati hommikul klassides kokku. Neid tuli vist tublisti rohkem kui oodatud.

Tohter jõudis siis kohale koos oma hambatangide, süstalde ja praktikantidega – ja direktor keelas teha muud kui ainult vanemaid teavitada hammaste olukorrast. Tänane hambakontroll kuulutati koolis vabatahtlikuks. Ma tõsiselt loodan, et edaspidi kontrollib meil siin hambaid keegi teine. 

Inimesed!

Olge inimesed ja ärge mängige siga. Ehk siis ärge toppige blogide aadresse blog.tr.ee-sse ilma blogi omanikult küsimata.

See siin on hoiatus. Ma tean üht blogiomanikku, kes end just sellestsamusest avastas ja on üpris vihane. Mina oleksin ka.

Pakutav programm ka:

Ove pakub:

1. Troonide mäng
2. Troonide mängu lisa Mõõkade Maru
3. Arkham Horror
4. Carcassonne
5. Warcraft
6. Descent: Journey in the dark
7. IGOR
8. Guillotine

Kui osalejatel on omapoolseid pakkumisi mängude kaasavõtmise asjus, laske aga tulla.

Järgmine lauamängulaager

Ove: panin foorumisse väikese teate
Tristan: whaat 😀
Ove: 😎
Tristan: huh, pesasse 😀
Ove: yeah 😀
Tristan: aga kui paljud sellest siinkäinud seltskonnast pesas olid? kes seda kuulutust näevad üldse?
Tristan: Edvin ei näe. Costello ei näe. Noper ei näe. 😛
Ove: 😎
Ove: tõsi…
Ove: ma harjunud sinna kirjutama.. 😀

———-
Et siis pakutakse välja 20.-21. oktoober…

Niih, lauamängulaagerdajad ja drägonistid…

…  kas mõni tänastest esilehe kuulsustest on tuttav? 🙂

http://www.postimees.ee/200907/esileht/siseuudised/tallinn/284074_foto.php#33

Rotisaaga

… jätkus niiviisi, et pesumasinast laskis käterätti peitunud loomake end kenasti plastikust šašlõkiämbrisse võtta. Täitsa kodurott jah, inimest ei karda, heas toitumuses ja kena terve nägi välja ka, nagu põnn asjatundlikult ära hindas. Tal on kogemusi, kuna ta mitu suve on loomapoes tööl käinud ja sealsete rottidega tegelnud. Roti meile sattumine on muidugi täielik müstika, sest maja 12 korterist on 3 asustatud ja neist kahes peetakse kasse, mitte rotte. Isegi poes töötav naabrinaine ei teadnud, et keegi külas rotte peaks. Ju siis mõni suvitaja ta unustas või tegi rott ise sääred. Nagu me mitu korda kogenud oleme, on tegu väga aruka isendiga.

Oli selge, et pisike plastämber pole roti jaoks mingi koht, aga esialgu polnud talle peale kolmeliitrise klaaspurgi talle ka midagi pakkuda õnnetuseks. Ja vaat köögis klaaspurki minemast keeldus ta kategooriliselt. Ilmselt oli ta ennegi mõnes purgis elanud. Imerahulik loomake muutus järsku väga aktiivseks ja väänlevaks, ajas käpad harki ja vupsas minema, kapi taha. Põgenemist hõlbustas muidugi see, et ma ei julgenud hammustamise kartuses teda käega kinni võtta. Edasi võite ise ette kujutada mööblitõstmist ja käpuli kapialuseid uurivaid inimesi. Kui rott nägi, et ta peidukoht on avastatud, jooksis ta lihtsalt vapralt üle püüdja (kusjuures ei hammustanud inimest) ning pääses kraanikausi aluse kapi taha. Seal ta nüüd elabki ilmselt ja see on talle tüki turvalisem koht küll kui vannituba, kus kassid vanast harjumusest ikka veel passimas käivad. Kappi pandud toitu pole ta puutunud (ilmselt seepärast, et see oli purgi sees 🙂 ) aga miks ta peakski – seal kapis seisavad kartulid ja muu aedvili. Eile polnud mingit askeldamist kuulda, aga küll ta välja ilmub.

Ohjah, ja põnn on muidugi rotti juba täiega armunud…

Ma võin kihla vedada…

… et rottide pesumasinaga püüdmine on täiesti uus võte sellel alal.

Pärast seda, kui kassid külalise vanni alla tagasi ehmatasid, polnud teda üldse näha ega kuulda. Isegi kahju hakkas loomast, äkki on tõesti keegi oma kodurotist ära tüdinenud ja ta välja visanud. Poleks esimene kord. Ma pole mingi asjatundja, aga pruunikashalli tavalise keldrirotiga ta küll ei sarnane.

Hakkasin siis täna pesukorvist musti riideid pesumasinasse laduma ja tundsin järsku, et masinasse pandavas seelikus on mingi raske nutsak. Pesukorvi sattunud suss? Raputasin natuke seelikut – ja sealt potsatas ehmunud viiksatusega väike must loomake trumlisse. Mis mul muud üle jäi, kui trummel pealt kinni panna. Nüüd ootame põnni ja siis peame aru, mida edasi teha. Rotipuuri meil pole ning lähim koht, kust seda saaks, on teatavasti 60 km ja kaks tundi bussisõitu siiapoole ja sinnapoole. Pealegi on meil kolm rotilembelist kassi. Kui elukas taltsaks osutub, tuleb talle ilmselt kähku kodu otsima hakata, kui mitte, siis peab ta kuhugi kaugemale lahti laskma ilmselt. Alustada tuleb muidugi sellest, kuidas ta masinast kätte saada õnnestub…

Jee, ma tegin eile mängu

…Üle kahe ja poole kuu esimest korda. Olukord on muidugi masendav – mängujuht, kellel poolteist aastat kestnud mäng peaks detailselt peas olema, ei mäleta muhvigi ja mängijad pole paremas olukorras. Muidugi, mis mängijal viga, tema mäletab/ei mäleta ainult oma osa… Nii pikad pausid ei mõju kunagi hästi, aga noh, lihtsalt aega ja jaksu polnud. Katsun nüüd ikkagi tublimaks hakata ning vähemalt kaks mänguõhtut nädalas teha, kui õnnestub. Ja veel tuleb selgeks teha, kas Wodesse jääb üks vaba mängijakoht või mitte… Ja kas ma sellele üldse kedagi võtan või mitte.

Rott

Uskumatu, aga meile on vannituppa rott kolinud. Selline kena suur ja tumehalli karva. Rott kolib korterisse, kus elab kolm kassi – no jultumuse tipp, eks ole. Ja jultunud on see tüüp küll. Oleme teda varem paar korda näinud vannitoa kapil kõndimas ja sealt mitte eriti kiiruga lahkumas, aga täna on ta igati märku andnud, et kavatseb meile elama jääda. Põnnil pole selle vastu muidugi midagi. Tema tahaks endale küll rotti. Kassid tahaksid ilmselt ka endale rotti, sest nad käivad vannialuse augu juures passimas, aga ega rott loll ole. Tänase päeva jooksul keskpäevase seisuga on elukas end perekonnale täpselt viis korda näidata jõudnud, ühe korra eesmärgiga põnni pestud porganditest mõni pihta panna enne kui need vannitoast ära viiakse.

Igatahes kui läksin masinast pesu välja võtma, oli rott muidugi kohal ja kadus pesumasina taha. S.t. rott kõndis kapi peal ning Kiits passis kapi ees vannialust auku. Tõin teise kassi lisaks, panin end koos nendega vannituppa luku taha ja hakkasin rotti pesumasina tagant luuaga välja ajama. Too lipsaski välja, sööstis Liisu kõhu alt läbi ja kadus vanni alla. Pensionärid jahil, eks ole. Nüüd istub Liisu vannitoas ja üritab oma mainet päästa. Kuidas see tal kahe ja poole kihvaga peaks õnnestuma, seda ma ei tea. Täielik kodukino igatahes. Tagantjärgi targana võib öelda, et oleks enne roti väljaajamist pidanud vannialuse augu kinni toppima. Muidugi võiks selle kinni toppida ka nüüd, et vältida põnni süüdistusi, et meie tema armsa roti ära mõrvasime… mis sellest, et ta krabistamist kuuldes kähku vannitoa ukse oli kinni pannud, kui jahikassid linnas hambaarstil käisid… Nii ehk naa, kui üks rott ülemäära enesekindlaks muutub, ei tohiks ta pärast millegi üle nuriseda.

Käisime

… eile kahe kassloomaga Tartus. Kiits, va sinder, oskas lauamängulaagri külaliste ärasaatmise ajal pimedasse koridori lipsata ja sinna ööseks jääda ning analüüs kinnitas kahtlust, et ta seal kõhuli külmal betoonpõrandal kössitades endale jälle põiepõletiku külmetas. Õnneks sai seekord õigel ajal jaole, pääses pissiproovi ja üheainsa moodsa antibiootikumisüstiga, mis kehtib kaks nädalat. Me juba harjutasime end mõttega, et kass harjub kaks korda päevas kindlatel kellaaegadel kaduma. Aga läks lihtsamalt.

Liisul õnnestus nädalavahetusel krõbinat süües oma ülemine kihv täiesti loksuma murda, too sai hambaarstiteenust. See kihv valutas tal hullusti, kass ei saanud söödud ega magatud. Paar tundi pärast hamba väljatõmbamist nühkis juba rahulolevalt oma koonu igale poole ja nägi terve õhtu väga õnnelik välja. Liisu ei karda võõraid kohti ega võõraid inimesi, pärast hamba väljatõmbamist tahtis peitupugemise asemel kliinikut uurima minna. Bussijaamas vahtis huviga reisikoti ees keksivaid varblasi. Ometi oli see tal esimene kord vist kodust nii kaugel käia. Tagasiteel keeras end kotis (mitte päris kandekotis, meil on peale puuri veel mingi Friskise kampaaniast võidetud spetsiaalne kassitassimise seljakott) küljeli ja põõnas mõnuga. Ei häirinud teda rappumine ega iste eespool seletav joodik.
——-
 Tegelikult mõtlen igal hommikul, et õhtul võtan end kätte ja teen mängu. Igal õhtul kell üheksa vahin juba igatsevalt voodi poole. Päev läbi rabelen ringi ja õhtuks on võhm väljas. Peab hakkama päeviti magama jälle, ehk aitab natuke.

Ee…

Blogist “Fear and Loathing” leidsin lingi, mida siinkohal süümepiinadeta levitan:

 http://www.hot.ee/paasetee/

See on ilmselt minu rikutud fantaasia, aga minu meelest on illustreerival pildil kujutatud kalmistu väravat…

Jälle ütlen oma mõtteid välja

Et ma ka ei õpi vait olema…

Kati kirjutas oma blogis rikkusest ja vaesusest.
http://noiaelu.wordpress.com/2007/09/08/vaesed-ei-ole-ju-inimesed/

Seda lugedes tekkis imelik mõttekäik, mille kommentaarist siiagi kopeerin.

Miks eestlased tegelikult venelasi ei salli? Jätaks seekord okupatsiooni ja muu sellega seonduva täitsa mängust välja ning vaataks probleemi pisut teise nurga alt. Eestlased on harjunud pidama venelasi endast vaesemaks rahvaks. Kui järele mõelda, siis eestlane ju alateadlikult liigitab rahvaid (rääkimata kaaseestlaste üksikindiviididest) endast rikkamateks ja vaesemateks. Milline on mitte eriti haritud eestlase automaatne häälestus venelase, usbeki või rumeenlase vastu? Mõneti üleolev, eks ole… Aga soomlase, prantslase või ameeriklase vastu? Minu meelest on märkimisväärne hulk eestlasi paika pannud oma koha rikkuse-vaesuse skaalal, põlgab südamest endast vaesemat ning üritab olla rikkamaga võrdne. Kui palju meie ajakirjanduses kajastub elu Ida-Euroopa postkommunistlikes riikides? Neil läheb küll meist paremini, kuid lugejat ei huvitaks ju “vaeste” elu? Lugejale tuleb anda suurtes kogustes Paris Hiltonit. Ja nüüd järsku venelased, vaene pööbel, tahab võrdne olla. Sellist asja ei saa lubada… Venelane peab jääma vaeseks, et eestlane end tema kõrval hästi võiks tunda. Tühja selle okupatsiooniga.

Koolihommikud

Iga päev 6.30 üles tõusta on täitsa karm. Lõunaks on võhm väljas ja on tekkinud karjuv vajadus päevase une järele. See võtab muidugi pärastlõunast 2-3 tundi magamiseks ja pärastiseks uimerdamiseks. Põnn tõuseb vabatahtlikult pool kuus hommikul ja kasutab aega koolitöö kordamiseks ja raamatulugemiseks. Mina ei saa aru, kuidas ta jaksab. Mina lähen muidugi hiljem magama ja ärkan öösel tihti mitu korda. Kokkuvõttes ei jõua päevaga pooltki nii palju kui tahaks, siban peamiselt siia-sinna ning põen ajuhalvatust… Ehk on nädalavahetus parem. Ja ükskord peab ju elu jälle rütmi saama.

Lennutehnika areng Reeve’i kolmandas raamatus

Nagu need, kes lugenud, mäletavad, olid seda maailma kirjeldavas kahes esimeses raamatus lendamiseks dirižaablid ja õhupallid. Nüüd on aeg edasi läinud ja õhuässad lendavad “moosiriiulitel”. Nende start parvlinna tekilt aga toimub järgmiselt:

Sel pärastlõunal, kui lõuna oli läbi ning õhtusöögi ettevalmistused polnud veel alanud, jalutas Wren läbi köögi aeda ning sealt Paviljoni taha, jälgima patrulli mineva Lendavate Tuhkrute eskadrilli starti. Tuhkrute peajõud asusid Brightoni õhusadamas, kuid Pennyroyal oli nõudnud, et ühte eskadrilli hoitaks Pilv 9-l. Sinna oli Paviljoni taha pargi vähemkasutatud ossa ajutine lennuväli ehitatud. Wren teadis enamikku imelikest lennumasinatest nüüd juba välimuse järgi ning tundis nad ära, kui neid angaaridest välja veeretati. Seal olid Visible Panty Line ja Tumbler Pigeon, Austerity Biscuit ning JMW Turner Overdrive. Tehnilise teenistuse töötajad sättisid lennukid ragulkakummina pingule venitatud kangariba ette ja lennutasid need nõndaviisi üle tekiserva. Lendurid aga võtsid sel ajal mootoritest viimast ning palvetasid, et lennuk enne tuule tiibade alla saaks, kui nad Brightoni ahtri taga räpasesse merre sajavad.

« Older entries