Akna taga möllab lumetorm

… ja põnnil on vaba päev, sest homme läheb ta ajaloo olümpiaadile. Hea, et eile poes ja puude järel ära sai käidud, täna ei tahaks mingi hinna eest nina välja pista.

Aeg kaob hullu kiirusega käest. Mõtted niisamuti. Kui saan ükskord blogi lahti teha nii, et on võimalik kirjutamisele keskenduda – ja seda juhtub ehk kord kolme-nelja päeva sees -, on ka korjatud mõtted läinud.

Nädalavahetusel käisime Tallinnas, Roesone aastapäevalaagris. Vahva oli, sai kõik mängijad näost näkku üle vaadata. (Hm, seal tehtud napid märkmed tuleb kähku lahti kirjutada, kuni midagi veel meeles.) Koju jõudes jäin haigeks, mitte et kusagil külma oleks saanud või midagi, aga ega mina ju niiviisi haige oska olla nagu normaalsed inimesed, kes jäävad haigeks, on haiged ja siis saavad terveks. Oh ei, kui mina endale mõne viiruse või midagi korjan, läheb kuu või rohkemgi sellist iga päevaga millimeetri kaupa rohkem haigeks jäämist ja muidu üleüldist vindumist. Ja talvel hangitud köha läheb tavaliselt alles kevadel üle. Ühesõnaga pidevalt liiga terve, et voodisse jääda ja liiga tõbine, et midagi korralikult ära teha. 

Mängudega on mingi täielik seisakuperiood, ilmselt seepärast, et lihtsalt ei jõua pärast pikki tööpäevi. Pole mänge teinud ega mänginud. Kuidagi pole jaksu.

Ohjah… Kui sa istud, et midagi kirjutada, siis ära loodagi, et seda teha lastakse… Järjekindlalt.

Advertisements

Malenupud

Veel huvitavaid komplekte leiab siit:

http://www.theplatelady.com/chess.htm

Reeve’i pisikesed pärlid

Nefriitpagood polnud tegelikult nefriidist ning see polnud ka pagood. See nimi oli reliikvia, mille Tienjingi asutajad endaga kaasa olid võtnud, kui nad esimest korda mägedesse põgenesid. Küllap oli nõnda nimetatud mõnda tasandikul asunud kaunist suvelossi, mille näljased linnad juba ammu olid alla kugistanud. See nimi polnud kunagi sobinud süngele kivikindlusele, mis kõrgus Oenone kohal, kui ta laevast lumepihusele kaile astus. Välimiste väravate kohale olid piikide otsa torgatud sõjavastaste ning nende inimeste pead, kes polnud suutnud oma majapidamisrämpsu ümber töödelda. Pead olid kuivanud ja paberitaolise nahaga, meenutades mäestikuõhus rippuvaid herilasepesi. Seintele olid maalitud tohutu suured loosungid: MAAILM SAAB JÄLLE ROHELISEKS! ja VIIMANE PINGUTUS PURUSTAB SAKSA LINNADE ARMEE!

(katkend on võetud sarja kolmandast raamatust, originaalpealkirjaga Infernal Devices)

Kõik räägivad Eurovisioonist

Mis sellest tegelikult ikka rääkida. Piinlik on. Kui nüüd kreisimehed mõistust pähe ei võta ja ise seda pulli ära ei lõpeta, saab meist esimene riik, kes läheb võõrasse koju peole pererahvast mõnitama ega saa nagu arugi, et midagi valesti võiks olla. Kui eestlased ei võta asja tõsiselt, ei maksaks ikkagi halvustada teisi riike, kes tõsiselt võtavad ja pingutavad ka. Balkani maffia? Noh, mõned, nagu selgub, peavad oma naabritest lugu, mitte nagu meie, kes me mitte kedagi ei vaja. Kui me hätta peaksime jääma, pole ka meid kellelgi vaja. Nii lihtne see ongi.

Jah, mina olen Ice Cold Story parteist ja arvan, et see lugu võiks vabalt lõppvõistlusel esikümnesse tulla.  

No comments

Lapsed kasvavad alati kiiremini, kui see teile pärale jõuab

Järgmisel nädalavahetusel on Roesone laager Tallinnas. Võtsin siis täna teema üles, et kas põnn tahaks nädalavahetuseks maale hoiule minna, koerte-kassidega möllama. Ootasin puiklemist ja niutsumist, et kas meil ikka on vaja minna – aga tema hõiskas hoopis “Jippiiii! Ma saan üksinda kodus olla!” ja uuris ega me laupäeva asemel juba reedel tahaks ära sõita. Teismeline, ma ütlen 🙂