Homme tuleb aknamõõtja

… ja nädal hiljem peaksime aknad kätte ja ette saama. Aknaalused on juba ettenägelikult tühjaks tehtud ja mööbel toa keskel. Esialgse mõõtmise järgi peaksid kõik aknad olema eri mõõtu. Kakskümmend +x aastat vana kolhoosiehituse paneelmaja noh.

Triibik kosub, silmad säravad peas ja jookseb rõõmsalt nurrudes vastu. Mängib kui pöörane ja käsi närib nagu kutsikas, kel hambad sügelevad.

Advertisements

Kuidas tappa naabri koera

Reedel, 25. juulil kell 23.55 ETV.

Soovitan. Mulle meeldis. Esimest korda nägin seda lugu juhuslikult ja poole pealt. Teist korda nägin seda ilma tiitriteta ning kolmveerand teksti jäi arusaamatuks, ehkki tekst on pool mõnu. Hea eestikeelne tõlge oli ka.

Triibik ja hansa

Põnn tuli hansa ajaks koju ja plaanisime reedel lõunase bussiga Tartusse ära sõita. Enne seda aga oli vaja neljapäeval apteegist päikesekaitsesalv kätte saada ja selle järele ma läbi vihmasaju ka silkasin.
Apteegi lähedal keset teed kössitas pisike rääbakas kassipoeg, ilmselgelt eksinud. Nii 3-4 kuud vana, mitte rohkem. Hakkas mulle järele vudima ja ootas kannatlikult apteegi kojas. Arutasime apteekriga läbi kõik ümberkaudsed kassipidajad ega osanud looma kellegi majapidamisse arvata. Ju siis kaugemalt inimestele järele sibanud ja ära eksinud. Märg nagu rääbis ja luukõhn. Võtsin koju kaasa, hale hakkas väikesest näljasest loomast. Saab vähemalt kõhu täis süüa, kuni kodu otsime.

null

Kodus tekkis uus probleem, kuna kassipoja omanikku ei õnnestunud lastel õhtu läbi kestnud uurimistööst hoolimata tuvastada. Kõige tõenäolisem omanik ei lasknud lapsi sissegi, rääkimata küsimise võimalusest. Lähem ülevaatus näitas ära nohu ja rähmased silmad (ehk siis kassigripp), sügelislestad kõrvades, apelsini moodi ümmarguse kõhu (solkmed) ja muidugi nälg, nälg, nälg… Sõi nii palju kui anti ja vahtis ihaleva pilguga rotte peale. Kuidas jätad sellise kaheks päevaks toidukausiga koju? Sööb ennast korraga haigeks ja siis on toit otsas ja kass näljas. Üllatus-üllatus, meid Tartus öömajatav pere pakkus, et võtku me kassipoeg kaasa. Nõnda siis tegimegi. Kõrgemad jõud aitasid pisikest hädavarest veelgi, sest kliinikus oli täiesti juhuslikult vaba vastuvõtuaeg just siis, kui Tartusse jõudsime, ja oma tohter veel tööl pealekauba. Talvi Neeme Farmaxist on kõige asjalikum kassiarst, keda mina oma pika elu jooksul näinud olen. Tagantjärele võib öelda, et see öömaja pakkumine sai Triibikule eluliselt otsustavaks, sest meie oleksime talle toonud küll ussi- ja kõrvarohu, aga selle peale poleks tulnud, et tal kopsupõletik võib olla. Ja tõepoolest oleks ta ilma järelevalveta end surnuks söönud sõna tõsises mõttes. Olematu tagumik saab nüüd kaks korda päevas antibiootikumisüste, järgmise nädala saab ilmselt tablettidega läbi. Pluss ravitoit ja seedimist taastavad pulbrid. Osavusest, millega aknalt putukas kinni püüti ja ära söödi, võiks järeldada, et on hädaga putuktoiduline olnud…
Tänaseks on kass juba natuke kassi nägu läinud, pehme ja karvane ja nurrub valjusti. Aga süllevõtmist ei taha, kõht on nii valus ikka veel. Sisin, turtsumine ja küüned-hambad on kerged käiku minema, aga õnneks mitte kõvasti. Nüüd oleks valmis juba päevade kaupa mängima. Teistest kassidest tuleb Triibik eraldi hoida, sest nood ei salli teda ega kavatse ilmselgelt sallima hakata. Nii et kui tervis tagasi, tuleb hakata kodu otsima. Väga omapärast värvi kass on tegelikult, pildilt ei paista, aga kukal ja selg on sellist tooni, nagu oleks neid punase juuksevärviga värvitud. Ja hästi suured silmad ning saba võib turriaetuna vaat et käsivarrejämeduseks muutuda.

Hansa tundus seekord lahjem kui eelmistel aastatel. Kõigepealt seepärast, et laat ei alanud reedel ega kestnud poole ööni, laupäeva õhtul kell 9 oli plats puhas nagu poleks hansat olnudki. Ja pühapäevane laadapilt oli pehmelt öeldes lahja ehk siis poole hõredam kui laupäevane (sõna otseses mõttes). Teiseks oli esinejaid harjumatult vähe. Mehhiko tantsijad olid muidugi vahvad ja põnnile hullult meeldis nende nugadega vehkimine ja kõlksutamine. Reede öösel kuulasime Jaani kirikus Triskelet (põnn virises peaaegu kogu kontserdi, et millal ära lõpeb, ja üritas end pingile magama keerata, nii palju siis muusika nautimisest, eks ole). Laupäeva öösel vaatasime turniiri, mis oli ohvriterohkem kui eelmised – neli osalejat, kaks kukkumist. Pühapäeva hommikul ajasime end kell 7 maast lahti ja kobisime linna peale minu kodustega kokku saama. Tegime põgusa tiiru poololematul laadal ja sõitsime siis koju aknaid mõõtma, sest jah, umbes augusti teisel nädalal tuleb akendevahetus, mis tähendab, et mööblit üsna täis elamises tuleb tekitada ligipääsud kõigile akendele. Ja sellega ma nüüd tegelema hakkangi.

Midagi tõeliselt head kassifännidele

Tegelikult kõigile loomahuvilistele. Erin Hunteri “Warriors’i” sarja esimene raamat (Sõdalased – Metsikusse ellu) peaks umbes kuu aja pärast tõlgituna kirjastusse jõudma. Tõsiselt põnev sari. Esimesed kolm raamatut olen ära näinud, ootan põnevusega neljandat kuni kuuendat.

Ja siis ta peatus, haistes endast eespool noort jänest. Veel paar sammu – ja ta nägi seda. End maadligi surudes hakkas kõuts jänese poole hiilima. Loom märkas kõutsi alles siis, kui too oli temast hiirepikkuse kaugusel. Siis oli juba hilja. Minema hopsav valge sabatutt äratas Tulekäpa kütiinstinktid. Sööst, käpahoop… ja jänes oli tal käes.
Tulekäpp haaras visklevast kerest kinni ja murdis jänese kähku maha.

Kollakihv vaatas väsinult üles, kui Tulekäpp jänese tema kõrvale maha pani. Emakassi vanadusest hall suu vajus ammuli. „Noh, tere siis jälle, kiisuke! Mina mõtlesin, et sa lippasid oma väikesi sõdalastest sõpru otsima.”
„Jah? Noh, ma võin seda nüüdki teha. Ja ära kutsu mind kiisukeseks.” Tulekäpp urises ja nügis jänest ninaga emakassile lähemale. Ta häbenes oma lahkust. „Kuule, kui sa seda ei taha, siis…”
„Ah… ei,” näugus Kollakihv ruttu. „Ma tahan seda küll.”
Tulekäpp jälgis, kuidas emakass saagi lõhki rebis ja hakkas seda kugistama. Ta enda nälg näpistas üha tugevamini ja suu valgus vett täis. Ta teadis, et ei tohiks söömisele isegi mõelda. Ta pidi veel jõudma klannile piisavalt liha tassida, kuid värske saak lõhnas nii hõrgult.
„Mmm-mmm.” Mõni minut hiljem ohkas Kollakihv raskelt ja vajus küljeli. „Esimene värske toit pärast mitut päeva.” Ta limpsis oma koonu puhtaks ja asus siis ennast kasima.
Justkui üks pesemine sind kuidagi puhtamaks teeks, mõtles Tulekäpp nina kirtsutades. See kass haises tõesti jõledalt.

Persetäie maht

Delfisse satun tavaliselt paar korda aastas ja seda kah siis, kui keegi konkreetse lingi annab. See pole muidugi midagi uut, et mõni artikli kommentaar on sisukam kui artikkel ise, aga seekordse leiu üle naersin küll südamest.
Autor on muidugi anonüümne, kuid kommentaar ise järgmine:

Sõna “persetäis” ei ole õige kasutada teatud isikute loetelu määratlusena.Vastav termin esineb juba Wiedemani sõnaraamatus kus see on lahti seletatud mahuühikuna: “Umbes 3/4 toopi.”

Hm, palju see toop üldse mahutas? Peaks uurima… Aga hea teada ikkagi.