Jobukassi mängud

Advertisements

Jobukass

Triibik 1

Invaliid

Kiits oskas pühapäeval parema esikäpa ära murda. Ei teagi, kuidas, kui kahtlase hääle peale vaatama läksime, oli kass hullu valuga kõveras põrandal maas. Röntgen õnneks näitas, et murd on “see, mida võib õnneliku õnnetuse piiripealseks nimetada”. Ehk siis sentimeetri jagu õlaliigesest allpool kinnine murd, kusagilt midagi nihkunud pole ja lihased hoiavad kenasti paigal. Kolme nädalaga peaks ise ära paranema. Valuvaigistit ei kirjutatud meelega välja, et ei tekiks toredaid mõtteid kapi otsa hüpata või muud sellist. Kaks päeva oli väga paikne kass, täisteenindusega, isegi väljakäiku läks süles… täna liipas juba iseseisvalt ahju taha. Küll paraneb, kuhu ta pääseb.

Kiits

Mõtlemapanev

11. septembri Tartu Postimehes kirjutab üks perearst kassidest-koertest turuväravas ja ütleb muuhulgas, et:

Eelmisel aastal hukati Tartu varjupaigas 644 kassi!

…mis lükkab ümber kõikide varjupaikade töötajate väited, et magama pannakse varjupaikades vaid
parandamatult haiged või kurjad loomad. 644 teeb praktiliselt kaks kassi päevas ja seda ainult ühes varjupaigas. Mul pole ka põhjust auväärt perearsti öeldud numbris kahelda, küllap ta oma andmed artiklit kirjutades otsesest allikast sai.
Olgu muld neile kerge.

Väike vigane kass ja muud asjad

Eelmise postituse ülemiselt pildilt on tegelikult üsna hästi aimatav, mida näitas viimatise kliinikuskäimise röntgenipilt: Triibiku selgroog pole mitte kena ühtlane loogakujuline kaar, nagu kassil peaks olema, vaid W-kujuline, üks sügav lohk turjal ja teine ristluude juures. Arst arvas, et ta ei saanud ilmselt lapsepõlves piisavalt kaltsiumi ja selgroog jäi liiga kauaks pehmeks – või midagi sinnapoole, kõik ei jäänud täpselt meelde. Igatahes teha sellega midagi ei anna. Kuulamisel kopsud enam ei kahisenud, aga pilt näitas, et vesi on sees – ja ilmselt oskas väike röövel ikkagi soojast ilmast hoolimata tõmbetuult või muidu külma saada ja nüüd on tal uuesti nohu, alguses ühes ninapooles ja nüüd mõlemas. Lõhnab uue antibiootikumikuuri järele, peab katsuma järgmisel nädalal muu möllu sees temaga veel kliinikus ära käia. Ma ei kujuta üldse ette, mis temast saab. Ühest küljest vajaks ta ravi ja jälgimist veel pikka aega ja kes talle seda ikka pakkuda viitsiks ja ta on väike vahva loom, teisest küljest kuus looma kolme inimese peale on ikka palju küll. Seda enam, et teised kassid ei tunnista ega salli ikka veel kassipoega ega hakka ilmselt ka sallima, mis tähendab suuresti tema elamist siin meie toas. Teistest on ka kahju, sest nemad veedavad suure osa päevast omapäi ega saa enam öösiti voodisse ronida, nii et tunnevad ennast mõnevõrra hüljatutena. Kui nad omavahel läbi saaksid, poleks mingit probleemi, eks jõuaks selle ühe karvase kõhu veel ära toita. Nii et igati kahevahel olukord oma poolt ja vastu argumentidega.

Kurb uudis on muidugi ka see, et meie kassitohter hoopis Kreekamaale tööle läks, esialgu küll pooleks aastaks. Väga loodan, et ta sealt tagasi ikka tuleb. Seni peame kellegi teisega harjuma.

Muudest uudistest nii palju, et oleme nüüd kuu aega elanud akende vahetamise valmiduses ehk siis “hunniku otsas”, kuna kõik aknaalused on mööblist lagedaks tehtud. Lootsime, et enne septembri viimast nädalat saab asjaga ühele poole, sest sel viimasel nädalal on plaan ahjutoa ja põnni toa põrandad ära vahetada ning korda teha need seinad, millel ainult tapeet krohvi kinni hoiab (no ja kaua see tapeet ikka jaksab) ehk siis põhjalik remont kahes toas korraga. Aga võta näpust, aknafirma teatas oma saabumisest 26-ndal ehk teisipäeval, mis tähendab, et kus on hullumaja, sinna tuleb seda juurdegi. Loodetavasti jõuame selleks ajaks ahjutuppa põranda tekitada. Kraami ümberpaigutamine nõuab logistilisi imesid, sest akende alla midagi tõsta ei saa ja põrandale peab ligi pääsema 🙂 Ja muidugi vaene põnn, kel pole viimasel suvenädalal elamist ega olemist – aga kõigi huvides on töö võimalikult kiiresti ära teha. Nii et vabandan ette, kui olen õhtuti surmväsinud ja peast juhm.

Warriorsi lõpetasin eile ära, tahaks hooga kohe kõik järgmised viis raamatut otsa tõlkida, sest see on tõsiselt hea sari – aga ootab Reeve’i “Larklight” ja ilmselt tuleb midagi veel vahele. Igatahes annan oma parima, et võimalikult kiiresti jätkata, ennustaksin Warriorsi sarjale Potteri populaarsust. Larklighti järel tuleb tõenäoliselt Darren Shani teine osa.

Ah jaa, siia oleme korjanud oma kassidest filmitud videod:

http://www.youtube.com/user/hathiphnath

Paar uut pilti Triibikust

Triibik on kasvanud, tubli ja rõõmus. Teised kassid keelduvad endiselt teda sallimast. Kes sisiseb niisama, kes üritab rünnata.

Triibik ja hansa

Põnn tuli hansa ajaks koju ja plaanisime reedel lõunase bussiga Tartusse ära sõita. Enne seda aga oli vaja neljapäeval apteegist päikesekaitsesalv kätte saada ja selle järele ma läbi vihmasaju ka silkasin.
Apteegi lähedal keset teed kössitas pisike rääbakas kassipoeg, ilmselgelt eksinud. Nii 3-4 kuud vana, mitte rohkem. Hakkas mulle järele vudima ja ootas kannatlikult apteegi kojas. Arutasime apteekriga läbi kõik ümberkaudsed kassipidajad ega osanud looma kellegi majapidamisse arvata. Ju siis kaugemalt inimestele järele sibanud ja ära eksinud. Märg nagu rääbis ja luukõhn. Võtsin koju kaasa, hale hakkas väikesest näljasest loomast. Saab vähemalt kõhu täis süüa, kuni kodu otsime.

null

Kodus tekkis uus probleem, kuna kassipoja omanikku ei õnnestunud lastel õhtu läbi kestnud uurimistööst hoolimata tuvastada. Kõige tõenäolisem omanik ei lasknud lapsi sissegi, rääkimata küsimise võimalusest. Lähem ülevaatus näitas ära nohu ja rähmased silmad (ehk siis kassigripp), sügelislestad kõrvades, apelsini moodi ümmarguse kõhu (solkmed) ja muidugi nälg, nälg, nälg… Sõi nii palju kui anti ja vahtis ihaleva pilguga rotte peale. Kuidas jätad sellise kaheks päevaks toidukausiga koju? Sööb ennast korraga haigeks ja siis on toit otsas ja kass näljas. Üllatus-üllatus, meid Tartus öömajatav pere pakkus, et võtku me kassipoeg kaasa. Nõnda siis tegimegi. Kõrgemad jõud aitasid pisikest hädavarest veelgi, sest kliinikus oli täiesti juhuslikult vaba vastuvõtuaeg just siis, kui Tartusse jõudsime, ja oma tohter veel tööl pealekauba. Talvi Neeme Farmaxist on kõige asjalikum kassiarst, keda mina oma pika elu jooksul näinud olen. Tagantjärele võib öelda, et see öömaja pakkumine sai Triibikule eluliselt otsustavaks, sest meie oleksime talle toonud küll ussi- ja kõrvarohu, aga selle peale poleks tulnud, et tal kopsupõletik võib olla. Ja tõepoolest oleks ta ilma järelevalveta end surnuks söönud sõna tõsises mõttes. Olematu tagumik saab nüüd kaks korda päevas antibiootikumisüste, järgmise nädala saab ilmselt tablettidega läbi. Pluss ravitoit ja seedimist taastavad pulbrid. Osavusest, millega aknalt putukas kinni püüti ja ära söödi, võiks järeldada, et on hädaga putuktoiduline olnud…
Tänaseks on kass juba natuke kassi nägu läinud, pehme ja karvane ja nurrub valjusti. Aga süllevõtmist ei taha, kõht on nii valus ikka veel. Sisin, turtsumine ja küüned-hambad on kerged käiku minema, aga õnneks mitte kõvasti. Nüüd oleks valmis juba päevade kaupa mängima. Teistest kassidest tuleb Triibik eraldi hoida, sest nood ei salli teda ega kavatse ilmselgelt sallima hakata. Nii et kui tervis tagasi, tuleb hakata kodu otsima. Väga omapärast värvi kass on tegelikult, pildilt ei paista, aga kukal ja selg on sellist tooni, nagu oleks neid punase juuksevärviga värvitud. Ja hästi suured silmad ning saba võib turriaetuna vaat et käsivarrejämeduseks muutuda.

Hansa tundus seekord lahjem kui eelmistel aastatel. Kõigepealt seepärast, et laat ei alanud reedel ega kestnud poole ööni, laupäeva õhtul kell 9 oli plats puhas nagu poleks hansat olnudki. Ja pühapäevane laadapilt oli pehmelt öeldes lahja ehk siis poole hõredam kui laupäevane (sõna otseses mõttes). Teiseks oli esinejaid harjumatult vähe. Mehhiko tantsijad olid muidugi vahvad ja põnnile hullult meeldis nende nugadega vehkimine ja kõlksutamine. Reede öösel kuulasime Jaani kirikus Triskelet (põnn virises peaaegu kogu kontserdi, et millal ära lõpeb, ja üritas end pingile magama keerata, nii palju siis muusika nautimisest, eks ole). Laupäeva öösel vaatasime turniiri, mis oli ohvriterohkem kui eelmised – neli osalejat, kaks kukkumist. Pühapäeva hommikul ajasime end kell 7 maast lahti ja kobisime linna peale minu kodustega kokku saama. Tegime põgusa tiiru poololematul laadal ja sõitsime siis koju aknaid mõõtma, sest jah, umbes augusti teisel nädalal tuleb akendevahetus, mis tähendab, et mööblit üsna täis elamises tuleb tekitada ligipääsud kõigile akendele. Ja sellega ma nüüd tegelema hakkangi.

Ja ma tõesti tahaksin teada…

… kes neist kolmest ilmsüütust olendist oli see tõbras, kes oskas teha loigu aknalaual seisnud nööbikarpi.

Ja sinna me planeerime… kassitoidukaubamaja?

Kiits

Simoni kass tahab tuppa

No comments

Veel üks pilt Noperile

Põnn ja Roosi õpivad

Roosi viis seltskondlik olla, kuni põnn õpib.

Hea, et ma Achilleus pole

… sest teine kassipesu lõppes suurte kriimudega kannas. Tilkuv kass ise pages põnni voodisse teki alla ja näub seal haledalt lohutust otsides. Neli korda on veel vaja pesta.

Kuidas me selle viineri jagame?

Roosi ja Stella

Kassid-rotid

Roosi ja rott

« Older entries