Avastasin just, et juubel on tulekul

… ehk siis Larklight on minu kolmekümnes tõlgitud raamat.

Advertisements

Parandus

Nagu selgus, tuleb töölauale mitte Larklight, vaid Darren Shani teine osa, The Vampire’s Assistant.

Midagi tõeliselt head kassifännidele

Tegelikult kõigile loomahuvilistele. Erin Hunteri “Warriors’i” sarja esimene raamat (Sõdalased – Metsikusse ellu) peaks umbes kuu aja pärast tõlgituna kirjastusse jõudma. Tõsiselt põnev sari. Esimesed kolm raamatut olen ära näinud, ootan põnevusega neljandat kuni kuuendat.

Ja siis ta peatus, haistes endast eespool noort jänest. Veel paar sammu – ja ta nägi seda. End maadligi surudes hakkas kõuts jänese poole hiilima. Loom märkas kõutsi alles siis, kui too oli temast hiirepikkuse kaugusel. Siis oli juba hilja. Minema hopsav valge sabatutt äratas Tulekäpa kütiinstinktid. Sööst, käpahoop… ja jänes oli tal käes.
Tulekäpp haaras visklevast kerest kinni ja murdis jänese kähku maha.

Kollakihv vaatas väsinult üles, kui Tulekäpp jänese tema kõrvale maha pani. Emakassi vanadusest hall suu vajus ammuli. „Noh, tere siis jälle, kiisuke! Mina mõtlesin, et sa lippasid oma väikesi sõdalastest sõpru otsima.”
„Jah? Noh, ma võin seda nüüdki teha. Ja ära kutsu mind kiisukeseks.” Tulekäpp urises ja nügis jänest ninaga emakassile lähemale. Ta häbenes oma lahkust. „Kuule, kui sa seda ei taha, siis…”
„Ah… ei,” näugus Kollakihv ruttu. „Ma tahan seda küll.”
Tulekäpp jälgis, kuidas emakass saagi lõhki rebis ja hakkas seda kugistama. Ta enda nälg näpistas üha tugevamini ja suu valgus vett täis. Ta teadis, et ei tohiks söömisele isegi mõelda. Ta pidi veel jõudma klannile piisavalt liha tassida, kuid värske saak lõhnas nii hõrgult.
„Mmm-mmm.” Mõni minut hiljem ohkas Kollakihv raskelt ja vajus küljeli. „Esimene värske toit pärast mitut päeva.” Ta limpsis oma koonu puhtaks ja asus siis ennast kasima.
Justkui üks pesemine sind kuidagi puhtamaks teeks, mõtles Tulekäpp nina kirtsutades. See kass haises tõesti jõledalt.

Reeve’i pisikesed pärlid vol. maeimäletamitmes

„Me oleme omad!” röökis Theo. Wren klammerdus poisi külge, et too kätega vehkides ja „Appi! Appi!” karjudes linna turjalt alla ei kukuks. Kuid laeva pilootide silmis oli ta vaid üks paljudest kirbumõõtu kogudest, kes mööda linna turja ringi tuiasid ja keda nad käsu kohaselt pidid hävitama. Niisiis suunasid nad oma relvad uuesti poisi poole ja Wren kuulis Theod enda kõrvale pikali tõmmates kuule üle nende peade vihisemas.

Mõni jard nende lamamispaigast eemal läks linna soomuses ümmargune luuk lahti ja sellest sirutus nagu kastist vastu hüppav kloun välja pöörlev relvapesa. See oli ehitatud vanale lõbustuspargi karussellialusele, mille Harrowbarrow palju aastaid tagasi üht rannaäärset kuurortlinna nahka pistes oli omandanud. Nii et kui relvapesa muudkui pöörles ja pöörles, kostis sellest kahuritule ja valgete aurupahvakute vahele lõbusat leierkastimuusikat. Neli pikka kahuritoru tõmbusid rütmiliselt iga lasku tulistades oma soomustatud pesadesse tagasi ning linna kohal lendas hulgaliselt mürsukestasid. Õhulaev, mis Wreni ja Theo pihta oli tulistanud, lahvatas põlema ning jäi edasi müttavast harvesterlinnast kiiresti maha. Nende pea kohal loovisid kaks ülejäänud laeva eemale, õhupallid ja tüürilabad sakilisi auke täis.

——

Kui midagi olulist nagu gripp või maavärin või Rohelise Tormi rünnak vahele ei tule, siis peaksin järgmise nädala lõpuks Pimeneva tasandikuga ühele poole saama. Teha on jäänud täpselt nelikümmend lehekülge viiesaja kolmekümne kahest. Töötempo, nagu faili vaatamisel selgub, on olnud enam-vähem täpselt sada lehekülge kuus. Pole paha.

Kes “Surelikke masinaid” ja “Kuldseekleid” on lugenud…

… saab ilmselt sellest neljandas raamatus ette tulevast situatsioonikoomikast aru ja naudib nalja. Lugu ise selline:

Shrike ootas neid väljas. Tom põrkus tagasi, kui stalkeri surnud nägu talle otsa vaatama pöördus.
„Kõik on korras,” ütles Hester. „Ta on nüüd sõber.”
„Õigus küll,” tunnistas Tom, kellele meenus, mida Theo oli vana stalkeri kohta kõnelnud. Ometi oli tal raske seda uskuma jääda. „Tere, mister Shrike. Palun vabandust, et teid ära tapsin.”
Shrike tegi kerge kummarduse ja vastas: „Ma ei võtnud seda isiklikult.”

Reeve’i pisikesed pärlid

Nefriitpagood polnud tegelikult nefriidist ning see polnud ka pagood. See nimi oli reliikvia, mille Tienjingi asutajad endaga kaasa olid võtnud, kui nad esimest korda mägedesse põgenesid. Küllap oli nõnda nimetatud mõnda tasandikul asunud kaunist suvelossi, mille näljased linnad juba ammu olid alla kugistanud. See nimi polnud kunagi sobinud süngele kivikindlusele, mis kõrgus Oenone kohal, kui ta laevast lumepihusele kaile astus. Välimiste väravate kohale olid piikide otsa torgatud sõjavastaste ning nende inimeste pead, kes polnud suutnud oma majapidamisrämpsu ümber töödelda. Pead olid kuivanud ja paberitaolise nahaga, meenutades mäestikuõhus rippuvaid herilasepesi. Seintele olid maalitud tohutu suured loosungid: MAAILM SAAB JÄLLE ROHELISEKS! ja VIIMANE PINGUTUS PURUSTAB SAKSA LINNADE ARMEE!

(katkend on võetud sarja kolmandast raamatust, originaalpealkirjaga Infernal Devices)

Vihjeks uudishimutsejatele

Jajah, see on Philip Reeve’i surelike masinate sarja neljandast raamatust A Darkling Plain. Kes on juba ilmunud osi lugenud, saavad siit kerge vihje ühe osa kohta sellest, millest raamatus juttu. Terve raamatu tõlkega (530 lk ikkagi) peaksin maikuus valmis saama.

Tom hakkas sadama poole jalutama, mõeldes, mida täpselt ta Wrenile oma arstilkäigu tulemuste kohta räägib. („Pole midagi hullu. Ei tasu opereerida…”) Pondicherry Muistse Tehnika Oksjonisaalist möödudes tegi ta peatuse, et gruppi väljuvaid kaubitsejaid endast mööda lasta. Ta arvas, et tundis ühe neist ära. See oli umbes temaealine üpris ilus naine. Ilmselt oli oksjon tema jaoks hästi läinud, sest ta tassis suurt rasket pampu. Naine ei märganud Tomi ja too kõmpis edasi, püüdes meelde tuletada, mis selle naise nimi on ja kus nad on kohtunud. Oli see Katie? Ei, Clytie. Just nimelt – Clytie Potts.

Ta jäi seisma, pöördus ja vaatas naisele järele. Clytie ei saanud see küll olla. Clytie oli gildi ajaloolane, temast aasta eespool siis, kui London hävis. MEDUSA oli selle tüdruku tapnud koos kõigi teiste linnaelanikega. Polnud võimalik, et ta jalutab siin Peripatetiapolises ringi. Küllap mängis mehe mälu talle vembu.

Kuid naine oli nii Clytie moodi!

Tom läks paar sammu tuldud teed tagasi. Naine ruttas trepist üles sellele tasandile, kus õhulaevad ankrus seisid. „Clytie!” hõikas Tom ning naine vaatas tema poole. See oli tõepoolest Clytie. Mees oli selles järsku surmkindel ja pahvatas üllatusest ja rõõmust naerma. Ta hõikas uuesti: „Clytie! See olen mina! Tom Natsworthy!”

Ta trügis rahvast tulvil treppi mööda üles ja nägi, kuidas Clytie kiirustab eemale piki kauaks paigale jäävate õhulaevade kaid. Mees ei saanud talle põgenemist pahaks panna, arvestades, kuidas ta naise peale oli karjunud. Küllap oli Tom olnud liiga kaugel, et Clytie ta ära võiks tunda, ja küllap oli naine pidanud teda mõneks pätiks või konkureerivaks kaupmeheks, kes vihastas oksjonil ülepakkumise pärast. Ta sörkis naisele järele, varmas oma käitumist seletama, ning nägi, kuidas naine jookseb kiiresti järgmist treppi mööda üles Seitsmendale kaile, mille ääres seisis väike voolujooneline õhulaev. Tom seisatas trepijalamil, et lugeda sinna tahvlile kriidiga kirjutatut, mis teatas, et laev on Airhavenis registreeritud Archaeopteryx, ja selle kapten on Cruwys Morchard. Siis ronis ta naisele järele, püüdes mitte joosta, karjuda või teha midagi muud, mis võiks kaupmeheemandat ehmatada. Muidugi poleks Clyttie Pottsil oma gildiharidusega mingit raskust olnud pääseda muistse tehnikaga kauplejate laevale. Kahtlemata oli see kapten Morchard ta pardale võtnud kui kaupa ostva eksperdi ja seepärast oligi naine oksjonimajast tulnud.

Tom peatus trepi lõpus ja tõmbas hinge. Süda peksles meeletult. Archaeopteryx kõrgus ehavalguses tema kohal. Laev oli kaitsevärvi. Gondli, õhupalli ja mootoripesade alumine pool taevakarva sinine ja ülemised pooled rohelistest, pruunidest ja hallidest toonidest laikude segu. Trapi juures ootasid elektrilambi kahvatus valgussõõris kaks meeskonnaliiget. Nad paistsid karmid ja kaltsakad, üpris Avamaa õnneküttide moodi.

Filmiuudis

Postimees kirjutab, et:
Hiljuti emaks saanud Salma Hayek kehastab oma esimeses filmis peale sünnitust tsirkuse värdjatešõu habemega naist.
Mehhiko näitlejanna plaanib uuesti suurele ekraanile naasta ning mängida koos John C. Reilly’ga õudusdraamas «Cirque du Freak», vahendab Wenn.
Reilly kehastab Paul Weitzi lavastatud veidras filmis vampiirist mustkunstnikku. Film põhineb 12-osalisel lasteraamatuseerial, mille autoriks on Darren Shan.

* * *
Tuletan lugejatele meelde, et Cirque du Freak ilmus eesti keeles möödunud aasta lõpus ja on saadaval kõikides hästivarustatud raamatupoodides.

Põrgulikud leiutised

… said valmis. Nädalase nihkega plaanitust hiljem, kuid olemas. Jutt siis surelike masinate sarja kolmandast raamatust… Novembrist alustan neljandaga.

Lennutehnika areng Reeve’i kolmandas raamatus

Nagu need, kes lugenud, mäletavad, olid seda maailma kirjeldavas kahes esimeses raamatus lendamiseks dirižaablid ja õhupallid. Nüüd on aeg edasi läinud ja õhuässad lendavad “moosiriiulitel”. Nende start parvlinna tekilt aga toimub järgmiselt:

Sel pärastlõunal, kui lõuna oli läbi ning õhtusöögi ettevalmistused polnud veel alanud, jalutas Wren läbi köögi aeda ning sealt Paviljoni taha, jälgima patrulli mineva Lendavate Tuhkrute eskadrilli starti. Tuhkrute peajõud asusid Brightoni õhusadamas, kuid Pennyroyal oli nõudnud, et ühte eskadrilli hoitaks Pilv 9-l. Sinna oli Paviljoni taha pargi vähemkasutatud ossa ajutine lennuväli ehitatud. Wren teadis enamikku imelikest lennumasinatest nüüd juba välimuse järgi ning tundis nad ära, kui neid angaaridest välja veeretati. Seal olid Visible Panty Line ja Tumbler Pigeon, Austerity Biscuit ning JMW Turner Overdrive. Tehnilise teenistuse töötajad sättisid lennukid ragulkakummina pingule venitatud kangariba ette ja lennutasid need nõndaviisi üle tekiserva. Lendurid aga võtsid sel ajal mootoritest viimast ning palvetasid, et lennuk enne tuule tiibade alla saaks, kui nad Brightoni ahtri taga räpasesse merre sajavad.

Ja tuligi…

… sel nädalal nagu jutt oli. Darren Shan siis.

Tükike Darren Shani isutekitamiseks

See koolipäev venis nagu nädal. Iga sekund kestis tund aega ning isegi söögivahetund ja suur vahetund kulgesid aeglaselt. Üritasin jalgpalli mängida, kuid polnud hingega asja juures. Klassis ei suutnud ma üldse keskenduda ja vastasin ka kõige lihtsamatele küsimustele lauslollusi.
Lõpuks sai see piin läbi ning ma võisin koju oma tuppa tormata.
Madam Octa püsis samas poosis kui enne. Kartsin juba poolenisti, et ta võib surnud olla, kuid nägin, et ta hingab. Siis taipasin: ämblik ootab toitu! Olin varemgi näinud ämblikke nii tegemas. Nad võisid tundide kaupa vaikselt paigal kükitada, oodates, millal järgmine eine mööda jalutab.
Ma ei teadnud täpselt, millega teda peab söötma, kuid arvasin, et tavaliste ämblike toidust ei saa ta menüü väga erinev olla. Kiirustasin aeda, peatudes vaid selleks, et köögist tühi purk kaasa haarata.
Ei kulunud palju aega, et purki korjata paar surnud kärbest, mõned mardikad ja pikk vingerdav tõuk. Siis tormasin tagasi tuppa, moosipurk särgi all peidus, et ema seda ei näeks ega saaks küsimusi esitama hakata.
Panin oma toa ukse kinni ja tõstsin tooli ette, et keegi sisse tulla ei saaks. Seejärel asetasin Madam Octa puuri oma voodile ja võtsin katte ära.
Ämblik vaatas minu poole ning surus end tema jaoks ootamatult ilmunud valguses veel rohkem põranda ligi. Olin juba puuri ust avamas, et toit sisse visata, kuid siis tuli meelde, et mul on tegemist mürgiämblikuga, kes võib mu paari hammustusega ära tappa.
Tõstsin purgi puuri kohale, õngitsesin sealt ühe elusa putuka välja ning viskasin puuri. See maandus selili. Mardika jalad siputasid õhus, kui ta end õigetpidi püüdis keerata. Püsti saades üritas ta vabaduse poole sibada, kuid ei jõudnud eriti kaugele.
Madam Octa ründas kohe, kui putukas liikuma hakkas. Ta seisis nagu topis keset puuri ja hetk hiljem oli juba putuka juures, kihvad paljad.
Mardika kugistas ta kähku alla. Sellest oleks harilikule ämblikule jätkunud päevaks või paariks, kuid Madam Octa jaoks oli see vaid eelroog. Ta nihkus endisele kohale tagasi ning vaatas mind, nagu ütleks: „Hea küll, see oli mõnus amps, aga kuhu toit jääb?”
Söötsin talle kogu purgi sisu sisse. Tõuk võitles vapralt, siples ja vingerdas pööraselt, kuid ämblik surus kihvad talle sisse ja rebis tõugu kõigepealt pooleks ja siis neljandikeks. Näis, et tõuk meeldis talle kõige rohkem.
Tekkinud mõtte ajel võtsin voodist madratsi alt oma päeviku välja. Päevik on mu kõige hinnalisem vara, sest panin sinna kirja kõik, mille põhjal hiljem saaks raamatut kirjutada. Mäletan suuremat osa juhtunust nagunii hästi, aga kui kõhklema kipun, pean vaid päeviku avama ja fakte kontrollima.
Tegin päeviku viimaselt leheküljelt lahti ning kirjutasin sinna üles kõik, mida Madam Octa kohta teadsin. Panin kirja selle, mida mister Crepsley oli etenduse ajal tema kohta kõnelnud, trikid, mida ta oskab ning toidu, mis talle meeldib. Tegin ühe linnukese selle toidu juurde, mida ämblik sõi ning kaks selle toidu nime juurde, mis ämblikule tõesti meeldis (siiani oli selleks vaid tõuk). Niiviisi lootsin välja töötada tema jaoks parima toidusedeli ja ühtlasi välja selgitada, mida talle trikkide eest preemiaks anda.
Järgmiseks tõin külmikust igasugust kraami – juustu, sinki, vorsti ja rulaadi. Ämblik sõi enam-vähem kõike, mida talle pakkusin. Paistis, et mul saab selle inetu daami toitmisega pidevalt tööd olema.

Teisipäeva õhtu oli jube. Mõtlesin, mida mister Crepsley võib arvata, kui ta ärkab ning avastab, et ta ämblik on läinud ja selle asemel vaid sedel. Kas ta läheb minema, nagu ma käskisin, või tuleb ta oma lemmikut otsima? Kui need kaks suudavad tõesti telepaatia abil suhelda, siis leiaks ta ämbliku siit üles!
Istusin mitmeid tunde voodil ja hoidsin risti oma rinna vastas. Ma ei teadnud, kas ristist on abi või mitte. Teadsin, et filmides nad aitavad, aga mäletasin, ka kunagist jutuajamist Steve’iga, kus ta teatas, et paljalt ristist pole midagi kasu. Ta väitis, et rist töötab vaid siis, kui teda kasutav inimene on hea.

Kuum

… ja palav ja lämbe ja kõik need teised sõnad. Ühesõnaga jube.
Teen tööd ja roogin vahepeal jõudumööda oma Augeiase talle, keel ripakil ja nahk märg seljas. Kassid on peamiselt kusagil küljeli – mis ei takista neid alati lootusrikkalt kohale jooksmast, kui ma kööki lähen.
Järgmise nädala pean vist võtma lugemiseks või tegema tööd poole normiga ja teise poole arvelt lugema. Raamatud hakkavad kuhjuma. Praeguse seisuga on vist mingi 5 nimetust, kokku nii tuhatkond lehekülge. Mis raamatud, ei või ma siinkohal öelda, sest need on need raamatud, mille hulgast mõned tõlkimiseks valitakse.

Viiskümmend…

… lehekülge 179-st on olemas…

   Autolycus oli rannast juba sajakonna miili kaugusel, kui signaal kohale jõudis. Kalapäts arvas alguses, et tuli teade teiselt puugilt, ehkki tema teada polnud ookeani selles osas ühtegi puuki tegutsemas. Siis märkas ta midagi kummalist: signaali edastati järjestikku kõigil puukidevahelistel sidepidamise lainepikkustel ja lisaks veel sellel lainepikkusel, mida puukidel kasutati raadio teel juhitavatelt kaameratelt pildi vastuvõtmiseks.Poiss klõpsutas paari lülitit ning ümmargused ekraanid ta tooli kohal hakkasid aeglaselt helendama.

 Laoruumi põrandal kössitav Wren kuulis hääli. Ta hiilis juhikabiini ukse juurde ning piilus sisse. Kalapäts vahtis ekraane oma pea kohal. Kõik kuus näitasid üht ja sama imelikku pilti, mis kujutas rahulikul merel seilavat parvlinna ülalt alla vaadatuna. Virvendava ja ähmase pildi põhjal oli raske otsustada linna suuruse üle, kuid see nägi meeldiv välja. Seal oli palju rikkalike kaunistustega valgeid kupleid ja tornikesi ning tuules lehvis hulk pikki vimpleid.„Mis see on?” küsis Wren.Kalapäts vaatas tagasi, kuid kui teda ka üllatas lävel seisev tüdruk, siis ei näidanud ta seda välja. Poiss pöördus uuesti ekraane vaatama. „Ma ei tea,” ütles ta. „Ma pole kunagi midagi niisugust näinud. Seda muudkui korratakse. Vaata ise.”Pilt muutus. Nüüd istusid diivanil kõrvuti lahke olekuga mees ja naine. Nad paistsid vaatavat otse Wreni ja Kalapätsi otsa ning miski nende õrnkurbades naeratustes pani Wreni tema oma ema ja isa meenutama ja nende järele igatsema, ehkki võõrad kandsid rikaste linnainimeste moe järgi tehtud rüüd ja turbanit.„Olge tervitatud, sügaviku lapsed!” ütles mees. „Me räägime teiega kui PVLVMO esindajad – see tähendab Parvlinnadelt Varastatud Laste Vanemate Maailmaorganisatsiooni. Juba poolsada aastat on Atlandi ookeanil seilavate või Põhja Jääväljadel liikuvatest linnadest kadunud poisse ja viimasel ajal ka tüdrukuid. Alles mõni aeg tagasi saime tänu maadeuurija Nimrod Pennyroyalile teada parasiitpiraatidest, kes tungivad neisse linnadesse röövima ja terroriseerivad neid linnu ning muuhulgas varastavad lapsi, et neid treenida endasugusteks näppajateks ja muukijateks.”„Jälle see Pennyroyal!” ütles Wren tigedalt.„Kuss!” nõudis Kalapäts. „Kuula parem!”

Reeve läks töösse

… ehk siis “Infernal Devices”

Alguses oli tühjus. Siis tekkis sädemeke, visisev heli, mis liigutas unenägude ja mälu võrguräbalaid. Seejärel tormas sinakasvalge elektrivägi raginaga temast läbi, paiskudes aju kuivanud tunnelitesse nagu tõusulaine kaldakoobastesse. Ta keha vappus nii tugevasti, et hetkeks balansseeris ta vaid kandadel ja soomustatud kolba kuklapoolel. Ta karjatas ning ärkas lumelobjakasel maapinnal, tundes, et kustub kohe uuesti.
Talle meenus ta surm. Ta mäletas tüdruku arminägu endale ülalt alla vaatamas, kui ta seal märjas rohus lamas. See tüdruk oli keegi, kes oli tähtis, keegi, kellest ta hoolis rohkem kui ükski stalkeritest millestki hoolinud oleks. Midagi oli ta tahtnud tüdrukule rääkida, kuid ei suutnud. Praeguseks oli järele jäänud vaid mälestuspilt moondunud näost ning see kujutlus laperdas nagu koiliblikas ta peas ringi.
Mis selle tüdruku nimi oli? Ta huuled mäletasid seda küll.
„H…”
„See on elus!” ütles kellegi hääl.
„HES…”
„Palun veel kord. Kähku.”
„Laen…”
„HESTER…”
„Eemale!”
Uus elektrilöök pühkis viimasedki mälukillud minema ja nüüd teadis ta ainult, et on stalker Shrike. Üks silm hakkas taas tööle. Ta nägi ähmaseid varje lumetuisus liikumas ning jälgis, kuidas varjud aegamisi tõrvikuvalgel ja kuuvalges taevas ruttavate pilvede taustal inimkujudeks muutuvad. Sadas lakkamatult. Mundrites, kaitseprille ja kilemantleid kandvad ükskordsündinud kogunesid tema lahtise haua ümber. Mõnel olid kvarts-joodlaternad kaasas, teised tegutsesid säravate signaallambikeste ridu ja läikivaid nuppe täis masinate kallal. Nende masinate küljest vonklesid juhtmed tema kehasse. Ta tundis, et terasest pealagi on küljest võetud ja lahtine kolp näitas endas peituvat stalkeriaju.
„Härra Shrike? Kas te kuulete mind?”

« Older entries