Metsik ida

Eilne pärastlõuna kulus mitte töötegemisele, vaid endale netist sobiva uue printeri otsimisele, sest olgem ausad, vana Canon on vist ikka omadega õhtul küll. Teksti trükkimiseks kõlbab, aga pildid tulevad tuhmid ja triibulised. Arvestades, mida kõike ma temaga selle umbes kolme aasta jooksul teinud olen, pidas vaene loomake isegi pikalt vastu. See “mida kõike” hõlmab endas peamiselt kartongile trükitavaid mängukaarte. Sellist paberit ei seedi ilmselt ükski printer igavesti.

Niisiis leidsin endale Canon Pixma iP 1500 (kui seda ei saa, siis sama mark 2000). Jääb üle see veel kätte saada. Seekord olen targem ja pean postimüügifirmaga enne läbirääkimisi, kui tellima hakkan. Valikul sai määravaks asjaolu, et need margid peaks kasutama sama tinti mis i250.

Põnn otsustas vältida pudipadi saamist sünnipäevaks ja jõuludeks ning tegi soovinimekirja. Nimekiri sai selline (tegu on eranditult raamatutega):

“Oma hobu” tellimus
“Lemmiku” tellimus
Hobuste entsüklopeedia
Kassiomaniku käsiraamat
Koeraomaniku käsiraamat
Salapärased lemmikloomad
202 loomamuret
Tšintšilja
Hamlyni lemmikloomade hooldamise entsüklopeedia

Mnjah. Mul on juba mõnda aega tunne, et tegu on Gerald Durrelli reinkarnatsiooniga. Kümne aasta pärast möllab ta ilmselt maailma loomakaitsjate esiridades.

Kõik näpukad, kordused ja muu praak jääb silma alles pärast seda, kui oled tõlke kirjastusele ära andnud.
Kõik näpukad tekstis jäävad silma siis, kui sa oled teksti avalikustanud.

Ilderian heitis samuti pilgu liivakellale. Aega näis olevat veel igavik, ehkki kainelt arvestades oleks ta ehk vaid templist orupõhja jõudnud joosta selle ajaga, mis voolata jäänud.
“Mina teen sinu otsuse järgi. Jah või ei tuleb sinu huultelt, mitte minu,” lisas ussisilm kähedalt.
Ilderiani mõtted kihutasid galoppi. “Kas temast võib saada tormiratsanik?”
“Kui ta seda tahab. Sina otsustad, jah või ei. Sina otsustad, tõde või vale.” Kare sosin kajas kümnete sosinatena küünalde ja riiulite vahel, kõrge hämara lae all.
“Jah,” ütles Ilderian.
“Jah ja tõde või jah ja vale?”
Ilderian vaikis. Ruum oli nii vaikne, et võis kuulda liiva sahinat kellas. Või oli see Wayanna vägi, mis tegi selle kuuldavaks. “Tõde,” sõnas ta siis.
“Ära siis unusta, et oled Wayannale teene võlgu,” lausus haldjas sammu altari poole astudes ning hetkega kadus kogu ükskõiksus ja loidus ta liigutustest. “Ma olen talle juba mitu teenet võlgu,” lausus Ilderian. “Seega kuulun ma juba ammu talle.”

Kui hästi läheb, saan tõesti esimese raamatu (ehk siis esimese kolmandiku loost) selle nädalaga valmis.

Sash saatis kuulutuse, et “Charlie ja suur klaaskabiin” tuleb Apollos lugemisele. Lähema uurimise käigus leidsin raamatu kohta arvustuse, mille lõpus olid andmed:

Charlie ja
suur klaaskabiin
Roald Dahl
Tõlkinud Kristina Uluots,
värsid tõlkinud Leelo
Märjamaa
Draakon ja Kuu

Värsid tõlkinud Leelo Märjamaa? Oot-oot… Tegin raamatu lahti. Olid jah võõrad värsid sees. Tõlkijale muutustest ei poolt sõnagi nagu ikka. Mõtlesin, et enam paremaks Draakoni ja Kuuga asjad minna ei saa. Aga said küll. Apollos on raamat müügil järgmiste andmetega:

Ilmumisaasta 2006
Kirjastus Draakon & Kuu
Tõlkinud Leelo Märjamaa
Illustreerinud Quentin Blake

Nunuh… Oleks ikka pidanud proua Märjamaale ütlema viimati, kui ta kolme seisuaasta jooksul kaotsi läinud Dahli “Nõidade” tõlget uuesti küsis, et minul kah põle enam, sai teine ausalt ära antud ja edasi põle minu asi… Täitsa kõhe, mis üllatusi sealt veel tulla võib.

Varraku välja antud George Martini “Tule ja jää laulu” esimene osa on Raamatukois müügis. Väga vahva, ainult et kes k***t kirjutas raamatule niisuguse tutvustuse:

Fantaasiasarja esimese osa esimene raamat jutustab loo reetmisest ahnusest ja seitsme kuningriigi ühtsust ohustavast sõjast. George R. R. Martin on loonud tõeliselt eepilise teose. Kus tegutsevad meeldejäävad tegelased, põrkuvad nende huvid ja möllavad kired. Tegevus toimub muinasjutulises maailmas, mis on juba üle 8000 aasta lahingutes ja katastroofides kannatanud. Raamat räägib meile meestest ja naistest, kes on segatud surmatoovatesse konfliktidesse ning kohutavatesse konfliktidesse ning kohutavast pärandist, mille nad oma lastele jätavad. Troonide mängus on vaid kaks võimalsut: sa kas võidad või sured. Ja kibedas külmas. Müüri taga asuvatel elututel maadel kogub jõudu kohutav talv, kus teised — need, kes pole veel surnud ja need, kes pole veel sündinud — on valmis inimeste valdustesse tungima. Troonide mängu peetakse üheks paremaks viimastel aastatel kirjutatud fantaasiaraamatuks ning seda on sageli võrreldud ka Tolkieni «Sõrmuste isandaga».

…mis värk on. Ilmselt vihm tulemas. Või on õhurõhk põrandast läbi kukkunud. Püsti ei seisa. Voodist tõusta ei jaksa. Ainult lamaks mingis une ja teadvusetuse vahelises seisundis. Täna lähen kell kaheksa magama, kui enne uni ära ei lähe. Ehk tuleb homme tegusam päev. Peab tulema. Migreenirohud on viimseni otsas, vaja retsept küsida ja apteegis käia. Täna ei jaksanud end tohtri vastuvõtutunniks kohale vedada. Muidugi, kes teab, kas teda kohal oligi…

Postimees kirjutab, et tänu tolmuvaba tee valmimisele (mida vist umbes 30 aastat pea igal aastal lubati – täitsa tõsiselt) tõusis siitkandi kinnisvara hind pea kümnekordseks. Ehk tekib nüüd meie 12-korterise maja 8 aastaid tühjana seisnud, kütteta ja laguneva korteri omanikel huvi oma vara vähemalt kellelegi maha müüa. Maja laguneb igast otsast, nagu ka teised samasugused sama probleemiga majad. Otsus tekitada isiklik korsten ja bullerjan kohe, kui kolhoosi katlamaja otsi andma hakkas, on olnud üks elu targemaid otsuseid. Igatahes oma ülemist naabrit pole ma näinud umbes 9-10 aastat. See oli mingi soome pensionär, kes kohapeal ostu sõlmimas käis ning see oli ka esimene ja viimane kord, mil ta oma kinnisvara nägi. Nüüd see seisab lukus ja lagunevalt, mõnikord sajab meilegi lagi läbi, aga sisse kah ei saa sinna, võõras vara. Ja millal ma naabertrepikotta inimest sisenemas nägin, ei mäleta kah. Aastaid tagasi. Kortereid ostetaks nüüd küll, seisust hoolimata, kuid nende omanikud on elu x kohtadesse laiali pillutanud, eriti sinna Narva ja Kohtla-Järve kanti, ning ostjad ja omanikud ei leia üksteist üles. Ostukuulutusi ripub poe juures kogu aeg – aga korterid seisavad endiselt hüljatuina.

Brechlen:
Heidi says: Heidi mõtleb veidi. “Aga miks Te mulle ikkagi Saarmenisse külla läksite?”
Khalid says: “Tasuta lõuna pärast ikka”
Heidi says: Heidi turtsatab naerda. “Ja kodus ei räägitud midagi huvitavat?”
Khalid says: “Mitte eriti, aga nad arvavad nüüd, et sa oled mõrva tunnistaja — täna mind hiljem”

Shadow says: Khalidist on tõesti naistevihkaja saanud
Heidi says: mnjaa… ja siis uurib veel lootusrikkalt, ega ma talle süüa ei toonud…

Sajas post? Näib nii…

„Ründasid meid igatahes ponikääbikud ja shalad,” nähvas Benno oma nurgast.
„Ponikääbikud olid nad nii palju, et ponid olid mängus,” ütles Roy. „Jälgede kustutamiseks vist.”
„Jajah, et asjast õiget muljet jätta,” arvas kääbik.
„Et voor kääbakate rüüste alla sattus?”
„Kääbakad on siin ennegi karavane rüüstanud,” kehitas Benno õlgu, nagu ta ise polekski kääbik. „Mõtle nüüd ise,” tõstis ta sõrme õpetlikult püsti. „Rüüstatud tõllad ja ponijäljed. Kole lugu! Shalad! Kontrollimatu maagia! Püüdke shalasid!”
„See ajaks nad Brettonia vaenlastena Calhi maadele, kus nüüd maagia vaba on,” arutles Roy.
„Või ajaks nad Brettonias meeleheitlikele tegudele, mis lubaks nad viimseni maha tappa,” pakkus Ulrika.
„Ja miks oli asjasse seotud Wayanna preester?” küsis Roy. „Ega ta oma ketast niisama ilu pärast kandnud.”
Benno laiutas käsi.

Hetkel järjepidevalt valmis 85 peatükki ehk 214 arvutilehte ehk umbes 22 poognat teksti. Musta materjali järgi otsustades tuleks joon esimese kolmandiku ehk raamatu eraldamiseks kuhugi 233. lehe kanti. Arvestades, et palju juhuslikke tükke on niisama ära tehtud – ehk saab isegi nädala lõpuks ära, kui tubli olla.

… sai päev peamiselt majapidamisele pühendatud. Pere oli nii tubli, et kohe hea oli olla. Jälle on esmaspäev, uus nädal algamas, peab Brettonia ette võtma, meelde tuletama, käsikirja edasi vedama. Mida kauem venitan, seda rohkem asjad ununevad. Ja Darren esimesel võimalusel üle lugeda ja ära anda.

Pean hakkama tasakesi mõtlema teise DM-i väljavahetamisele, too on teinud nüüd mängu vist 8 õhtut järjest 2-3 liinil korraga (kord isegi vist kõigil 5-l korraga) nii umbes 19.00-03.00 ja sisse jäi vist ka mingi päev, kus sai alustatud ennelõunal ja läks miski 4-ni hommikul. Selline asi tapab ära kelle tahes. Mis mängijal viga, tema istub arvuti taga, silmad põlemas peas, ja tahab lisa. Nüüd sai nagunii omas liinis pinge nii palju alla, et võib mõelda tempo aeglustamisele.

Blogi on põhimõtteliselt oma eesmärgi täitnud, foorum ei tõmba enam ja sealsed askeldused pole minu asi. Drägonistid elavad jälle oma elu, iga grupp omas mullis ning foorumis toimuv 90% larp ei koti suurt kedagi.

Olen viimastel päevadel mõelnud, mis mind nii väga meie poliitika juures marru ajab ning just parempoolsete vastu. Teadnud olen põhimõtteliselt ammu, nüüd oskan vist ära ka sõnastada. See on ilge enesekiitmine komplektis täpselt sellesama viha ja sõimuga, mida sügaval nõuka-ajal nii palju lääne imperialismi laastava ebainimliku mõju kohta kuulda ja lugeda sai. Tekst ja suhtumine on täies mahus üks ühele, ainult nimed on ära vahetatud. Kui sa ei usu pimesi, et me oleme ainus valik, mis toob õnne su õuele, siis oled sa idioot, savisaarlane, kaheteistkümnendat põlve kommunist, sinu suguvõsas on olnud kaks venelast, sinu lapsed on narkarid ja vanaisa oli pede. Ja kui sa meid ei vali, tuleb vene okupatsioon, tuumasõda, katk, nälg ja suguhaigused. Ja üleüldse pead sa olema tänulik oma igapäevase ajupesu ja porno eest. Okei, ega keskerakond kah inglid ole, aga nad on vähemalt ausad sead. Nad vähemalt ei seleta, et okei, me käitume nagu kaalikad ja räägime nagu kaalikad ja oleme kõiges muus osas kah kaalikad, aga tegelikult me oleme õunad ja kes seda ei usu ega naabrile kuuluta, selle teeme moosiks. Kesknädal on aus parteileht, kes seda lugeda ei taha, see ei loe – aga Postimees? Sama aus parteileht, aga mängib erapooletut päevalehte. Kurat võtaks, kui te väidate, et olete inglid, siis vähemasti üritage seda olla. Paljast sildistamisest ja teisitimõtlejate materdamisest on natuke vähe, et usutavaks muutuda. Ja kui meil kord juba on Kadriorus Kristuse taastulemine, siis hästikasvatatud tarbijana tahan ma seda Kristust nüüd ka täie raha eest saada. Sest isegi kui Ilves on mõistlik mees ja tõsine sotsiaaldemokraat, mitte müüdav hing, siis tema kampaania suutis ta tõsiselt täis pasandada. Seda rahvaühendamist, mida nüüd suuresti lubatakse, tahan küll huviga jälgida. Eriti kui ühendajaks lubatakse Laari.

Mister Crepsley tõstis pilgu ning kortsutas kulmu. „On sinuga ikka tõesti kõik korras?” päris ta. „Sa paistad väga pinges.”
„Teie oleksite kah pärast kirstus veedetud päeva,” vastasin.
Ta puhkes valjusti naerma. „Isand Shan, ma olen kirstudes veetnud rohkem aega kui paljud ehtsad surnud!” Ta virutas hauakünka pihta veel ühe tugeva matsu, siis murdis labida väikesteks tükkideks ning loopis need laiali. „Kas kangestus hakkab üle minema?” küsis ta.
„Praegu on parem kui enne,” vastasin käsi ja vöökohta painutades. „Igatahes ei meeldiks mulle eriti tihti oma surma lavastada.”

Jap, Darren Shan sai valmis…

Need, kes end võitjateks peavad, pidutsevad. No las pidutsevad, minul pole põhjust ei pidutseda ega masenduda. Rüütel oli asjalik, aga fakt on see, et vana, ja sellest ei saa üle ega ümber. Ilves oli alguses isegi sümpaatne, aga mida suuremaid tuure kogus tema valimiskampaania, seda rohkem see mind tema vastu häälestas. Üha tihemini meenusid Orwelli “Loomade farmist” need kutsikad, kes emalt ära võeti ja parteisõduriteks kasvatati. “Sina pead oma vanemaid vihkama, et meie saaksime võimul püsida” on meie parempoolsed aastakümneid noortele sisse tagunud, ja eks tulemused on üksjagu näha. Igatahes mees, kes kandideeris niivõrd ebaeetilise ja kohati ebainimlikuks kiskuva kampaaniaga, ei teeni minult küll poole sendi eest sümpaatiat, sest sellise kampaania lubamine näitab ise, et mingit südametunnistust ega eetikat sealt oodata pole. Aga noh, kuidas riik, nii ka president.

Vähemasti andis see kampaania mõningaid huvitavaid tulemusi. Esiteks arvan, et Savisaar kooris nende presidendivalimistega parempoolsetel väga elegantselt naha üle kõrvade (mitte et ma miski tema fänn oleksin, aga see praegune oli küll kõrgema klassi manööver). Parempoolsed rakendasid kõik kellad ja viled ja meedia ja tohutud rahad selle taha, et saada Ilvest Kadriorgu plakatinäoks (kusjuures vaevalt ta prouale seda 15 miljonist eesti sibulat elu lõpuni andeks antakse) ja ajasid rahva oma kampaania räigusega üsna pooleks. Mis tähendab, et see pool, kes täna alla jäi, marsib selgest kättemaksuhimust parlamendivalimiste ajal mõnda Savisaare parteid valima. eestlased, eks ole. Ja lähebki asi ausalt jagamisele: parempoolsetele president, teistele parlament. Kumb rohkem saab? 😛

Teine hea asi oli kampaania juures see, et tuli väga selgelt päevavalgele meedia erapoolikus ehk siis parteiline kuuluvus. Rahvas õpib jälle oma peaga mõtlema, taibates, et meedia pole usaldatav.

Ausalt, mul pole sooja ega külma ei Ilvesest, Rüütlist ega Savisaarest, sest siia kolkasse ei jõua mingisugust poliitikat – õnneks. Aga see kampaania ajas harja piisavalt punaseks, et loobuda senisest pikka aega kestnud poliitilisest ükskõiksusest ja ikkagi minna järgmine kord valima. Seda, keda kõige rohkem sõimatakse. Lihtsalt protesti märgiks meie poliitika vastu.

…te tunnete ennast hästi, ärge muretsege. See läheb mööda.

… andis tervis pärast kuuendat mänguööd otsad. Tänane päev sai suuremalt jaolt voodis veedetud. Migreen + õhurõhu langus = täielik nõrkus. Püsti seista ei jaksanud. Nüüd on juba norm nagu ikka õhtuti. Õhtuks lähevad kõik hädad üle. Hetkel mängin mõnuga. Täitsa peast segi, eks ole? Noh, siis olete mu olemusele pihta saanud…

… pärast öist madistamist ühesilmse Omari ja tema dzinniga:

Lana says: kas sulle tundub sama, mis mulle – et eile öösel oli elu päris ilus?
Beatrix says: oo jaaa
Lana says: kui sündmused sama loogika järgi edasi arenevad, siis ütleme me homme tänase päeva kohta sedasama