Metsik ida

Surmväsinud. Pikk päev linnas. Jalad valutavad. Selg valutab. Kõik valutab. Ei, hambad ja kõrvad ei valuta, kui järele mõelda. Mängu tahaks.

Täna programmis põnni saabumine, asjade lahtipakkimine, õhtul inglise keel ja veel rohkem õhtul mäng kas Ozkari või Chloega + ilmselt ka Brechlen sinna kõrvale. Mingil ajal hommiku ja õhtu vahel peab töönormi ka ära tegema. Õpilastele abimaterjalid ka. Ilmselt olen juba enne keskööd surnd. Kui mitte tervenisti, siis käsi küll.

Homme on programmis Tartussesõit ja shoppamine, ma pole päris kindel, kas keskmisele bussile jõuame, aga proovib. Kooliasjad. Palvetagem, et ei sajaks. Õhtuks olen tõenäoliselt surnd. Jälle jah. Ja tööga tekivad võlad.

Eile õhtul tegelesin Brechlenis Lanaga ja õpetasin sinna kõrvale üht noort DMi. Kui asjad hästi lähevad, saab paari kuu pärast ka Tallinnas d10 Birthrighti läbi msn-i mängijatele. Lana asjad lähevad keskmiselt hästi, kui seda saab öelda kellegi kohta, kes valmistub mingil ajal lähema kahe päeva sees dzinni käe läbi surma saama. Beatrixiga läksid suhted paistab, et päris kiiva, millest on kahju – aga eks elu näitab, mis edasi saab. Peamine on mitte unustada midagi olulist tegemata. Lana testament seisab juba paar päeva Deani lauasahtlis. Igatahes võtab ta asju rahulikult ega rabele. Väelised harjuvad kiiresti mõttega, et iga päev võib olla viimane.

Pilt on küll umbes kolm aastat vana, aga ikkagi vahva. Tüüp ise väidab, et on hullusti kasvanud. Mõtlen õudusega, kas talle üldse midagi selga läheb enam.

… sellest, kuidas tema koerad aluspükste pärast kaklevad.

1) GM-id tuletavad meelde oma erinevates gruppides mängitud drägoniseiklused.
2) GM-id panevad neist seiklustest korjatud ideedest kokku oma mängu.
3) GM-id kummardavad laval ja korjavad kiiduavaldusi.

Neid GM-e, kelle mängudest tükid korjati, ei ole olemas.

Pilt on Männa oma ja üles pandud tema loal.

…siis kogunevad kassid täiesti juhuslikult nende lähedusse.

… möödus sama lõbusalt kui esimene. Naised harjutasid üksteist grammatiliselt õigesti sõimama.

Nali naljaks, tegelikult on nad tublid ja hakkamist täis ning ma usun, et kolm neljast saavad kuu aja pärast komisjonis vähemalt suulise osaga hakkama (ptüi-ptüi-ptüi, kolm korda üle õla, et ära ei sõnaks). Pole lihtne pärast tööpäeva kalatsehhis hakata nullist keelt õppima, ise vanuselt 35-45 vahel. Sõnade kirjapildi koha pealt pigistasin esialgu kinni mitte ühe, vaid kaks silma, sest see oleks neile liig mis liig. Esialgu kirjutavad vihikusse häälduse järgi, kuidas keegi ise õigeks peab. Mõni kirjutab ikka õige sõnakuju ka häälduse kõrvale. Jätsin seekord kodutööks kirja panna olemise ja omamise ja sugulussuhete teemalisi lauseid, aga kardan, et nad peavad oma kodutööd teisipäeval ise ette lugema, sest 99% tõenäosusega ei saaks mina sellest tekstist aru. Küllap grammatika ka ette võtame, kui aega jääb ning nad ennast tiba kindlamal pinnal tundma hakkavad. Kirjapildi asjus pean neile ilmselt õpitud asjade kohta konspekti tegema.

Noh, igatahes on neil vähemasti lõbus. Minul ka.

“Perverdid,” ütles kass ja laskis jalga. “Jälle oma pildimasinaga… et te ka ära ei tüdine.”

Kui Roosil üldse millegi vastu kirg on, siis kappide ja kastide. Neisse peab ronima. Silmapilkselt, kui näeb. Ja kui pole tühja kapiriiulit võtta, kui kiisule järsku kappipugemise isu tuleb, siis läheb ta ja tekitab endale (pool)tühja riiuli, sealt riideesemed kapi ukse ette hunnikusse tõstes. Kui voodisse lina või tekki laotad, siis kass tormab, et õigeks hetkeks lina alla jõuda. Siis kükitab seal üks kuhelik üsna pikka aega. Jätsin talle riidekappi magamiskoha. See on tihedas kasutuses.

Nad seisid Lachlaniga peaaegu pimedas hoovis vihma käes ning hoidsid hobuseid, oodates Beatrixi tulekut. Majja too sisse ei saanudki, ega ka rääkida sellega, keda otsima oli tuldud. Küll aga tulid majast välja kuus reisivalmis inimest, kolm neist khinasid ja kolm arvatavasti brechtid. Lana ei tundnud neist ühtegi, küll aga tõmbus tal südame alt üha külmemaks ja krampi, sedamööda, kuidas need kuus neist möödusid, uurivaid pilke heites. Kuus tuntavat välja. Kuus väelist. Kuus tapjat.

“Teie sõbrad?” küsis noorem khinasi meestest ning jäi seetõttu teistest pisut maha. Vaatas Lanat kuidagi imelikult ja noogutas kergelt tervituseks. Näost kooljakaame Lana noogutas vastu. “Jah,” ütles Beatrix, mispeale teda kõnetanud pereliige talle naeratas ja head koduteed soovis. Beatrix soovis head reisi vastu ja seltskond lahkus kiiruga.
“Sa tundsid seda… khinasit või?” küsis Beatrix, kui nad omapäi hoovis end minekule seadsid.
Lana raputas pead. “Ta vist üritas viisakas olla.” Lisas mõttes: oma saagi vastu – kuuldavalt aga ütles: “Kui kõik see kamp oleks siit majast pärit, siis ma oleksin arvanud, et nad lähevad Omariga läbirääkimisi pidama.”
Beatrix: “Ma arvan, et nii just ongi – et lähevad läbi rääkima.”
“Miks nad temaga läbi peaksid rääkima?” küsis Lachlan.
“Ja mina mõtlesin, et Omar on õnnetus,” ütles Lana värisevat kätt sadulale toetades, et ennast üles tõmmata. Kuus võimalikku Omari oli väga ülemäära palju. Selliste vastu ei suudaks isegi Lachlan pikalt vastu pidada.

“Võibolla ongi koosolek nagu sa pakkusid?” lohutas Lachlan.
“Jah, selline nagu kiigemäel, kolm ja kolm, klapib väga hästi…” vastas Lana sarkastiliselt. Vaatas tilkuvasse taevasse – “Ilm on kah sobiv.” Vinnas end siis sadulasse. “Mul on tunne nagu hiirel, keda esitleti kuuele kassile…”
——–
See oli tükike tänast Brechlenit…

inglise keele tund tehtud. Tunne oli nagu d20 mängujuhil neljase grupiga päkapikkude kõrtsis. Nõuab head tähelepanu ja ettevalmistust. Neljapäeval jälle.

Kellymon rääkis tööuudiseid. Loomapoes oli euronõuete kontroll käinud.

Kelly says:
meil sai looma poes sellega nalja, et see kontrollija tuli ja ütles miks teil hiirtel hinda peal ei ole me kõik mõtlesime,et ta mõtleb neid elusaid liivahiiri ja siis mõtlesime, et mis kas hiired peavad puuris ringi jooksma hinnasilt peal aga siis ta ütles,et ta mõtles neid mängu hiiri mis meil letiääres on.Tema meelest tasus suuremat kisa teha, et meil kaheksast mängu hiirest ühel hinda peal ei olnud.
Kelly says:
aga see liivahiirte asi oli nii kohutavalt naljakas kujuta ette hiiri kes jooksevad puuris hinna silt peale kleebitud me pärast tükk aega naersime.

„Ma ei tööta kellegi heaks,” kinnitas Steve. „Mul on kodus hulk raamatuid ja ajakirju igasuguste vampiiride ja koletiste kohta. Ühes neist oli teie pilt.”
„Pilt?” uuris mister Crepsley kahtlustavalt.
„Maal,” vastas Steve. „See oli maalitud 1903. aastal. Pariisis. Te olite seal ühe rikka naisega. Seal oli kirjutatud, et te oleksite peaaegu abiellunud, aga siis ta avastas, et olete vampiir ning jättis teid maha.”
Mister Crepsley naeratas. „See oli sama hea põhjus kui iga teinegi. Ta sõbrad arvasid, et ta mõtles selle loo välja, et end välja vabandada.”
„Aga see polnud ju väljamõeldis, ega ju?” päris Steve.
„Ei,” nõustus mister Crepsley. „Ei olnud.” Ta ohkas ning põrnitses Steve’i tigedalt. „Ehkki sinul oleks vedanud, kui see väljamõeldis oleks olnud!” käratas ta.
Mina Steve’i asemel oleksin sealt silmapilk sääred teinud. Steve isegi ei pilgutanud silmi.
„Te ei saa mulle midagi teha,” ütles ta.
„Miks mitte?” päris mister Crepsley.
„Sest mul on sõber,” ütles Steve. „Ma rääkisin talle teie kohta kõik ära ja kui minuga midagi juhtub, kutsub ta politsei.”
„Nad ei usu teda,” turtsatas mister Crepsley.
„Muidugi mitte,” nõustus Steve, „aga kui ma saan surma või jään kadunuks, peavad nad asja uurima hakkama. See teile ei meeldiks. Hulk politseinikke küsimusi esitamas ja veel päevasel ajal…”
Mister Crepsley vangutas jälestusega pead. „Lapsed!” lõrises ta. „Ma vihkan lapsi. Mida sa siis õige tahad? Raha? Kalliskive? Õigust mu lugu raamatuna avaldada?”
„Ma tahan teiega liituda,” ütles Steve.
Ma pidin seda kuuldes peaaegu rõdult alla kukkuma. Temaga liituda?
„Mida sa öelda tahad?” küsis mister Crepsley, kes oli sama pahviks löödud kui mina.
„Ma tahan vampiiriks saada,” teatas Steve. „Ma tahan, et te teeksite mind vampiiriks ja õpetaksite mulle oma kunste.”

Õudselt raske on antud juhul tõestada, et pole kaamel, aga päris tõesti mina seda käkki ei teinud.

Et “Charlie ja suure klaaslifti” pealkirjast on tehtud “Charlie ja suur klaaskabiin”, sain mina teada täiesti juhuslikult, uurides “Draakoni ja kuu” kodulehelt, et kas tubli kolm aastat kirjastuses seisnud käsikiri ükskord ka trükki minema hakkab. Kui asja uurisin, teatas kirjastuse omanik (ühenaisekirjastus see minu teada ongi), et nemad toimetajaga otsustasid nii ega kavatse selle üle mingeid läbirääkimisi pidada. Toimetaja nime sain alles sellestsamast vestlusest teada, ma olen selle mehega varasemast ühe korra suhelnud ega usu selle kogemuse põhjal, et tema üldse midagi otsustas, nii et sealtkaudu lärmata polnud mõtet. Nii et minul kui tõlkijal puudub vähimgi ettekujutus, mida seal veel ära on toimetatud. Kui autorieksemplarid kohale jõuavad, eks siis näen. Kui nad jõuavad. “Charlie ja šokolaadivabriku” kordustrüki omade pealt hoiti kokku igatahes. Pole eriti kindel selleski, kas see kolm aastat oodanud pool palka raamatu tõlkimise eest üldse kohale jõuab, õnneks pole seda palju, miski paar tuhat krooni vist, pean lepingust vaatama. Õnnetus on see, et “Draakoni ja kuu” käes on üks tõlge veel, Dahli “Nõiad” – mis on seisnud nii kaua, et nad jõudsid tõlke juba vahepeal ära kaotada ja küsisid uuesti.

“Charlie ja šokolaadivabrikuga” oli sama asi, et ei arvatud tõlkija asjaks üldse, mis käsikirjaga pärast üleandmist tehakse. Igatahes kõige s*tem kirjastus, kellega mul elus tegemist olnud. Loodetavasti “Nõidadega” lõpeb see suhe igaveseks.

Esimene raamat igatahes, mis paneb silmi maha lööma. Ja praeguse seisuga on mul tõlgitud raamatuid kahekümne ligi. Ja sealjuures mitte mingid seebilõhnaga naistekad. Võin selles asjas olla küll vana ja ülbe.

Darren Shan sai täna poole peale. Tegin sel puhul vahekokkuvõtteid. Olin alustanud raamatuga 19. juulil ja kõigi vahepealsete pausikohtade kiuste saanud hakkama poognaga nädalas – mis on täiesti õlalepatsutamist vääriv tulemus. Hoopis kõhedam oli endale teadvustada, et praeguse seisuga on ilmselt minu turjal neli sarja:

Georgia Byng “Molly Moon” (2 raamatut)
Philip Reeve’i “Surelike masinate” ja “Kuldseeklite” järg (2 raamatut)
Paul Stewart & Chris Riddell “The Edge Chronicles” ehk siis maakeeli Servamaa (1 + x raamatut)
Michael Hoeye hiir Hermuxi lood (ilmselt 2 raamatut)

Üritan mitte mõelda sellele, et Darren Shani on 12 raamatut.

Kas teie teate, kui palju on teil põhiõigusi Euroopa Liidus? Vaadake juuresolevat fotot. 😛

Raamat “Minu põhiõigused Euroopa Liidus” on toodud otse Brüsselist ja selle mõõdud on 2,5 x 3,2 x 0,5 cm.

Et siis teate nüüd.